KULTUURISEMIOOTIKA TEESID

(slaavi tekstidest lähtuvalt)

 1.0.0. Kultuuri uurimisel tuleb lähtuda eeldusest, et kogu informatsiooni väljatöötamise, vahetamise ja säilitamisega seotud inimtegevus omab teatud ühtsust. Kuigi üksikud märgisüsteemid eeldavad imma­nent­selt organiseeritud struktuure, toimivad nad vaid ühtsuses, üksteisele toetudes. Ükski märgisüsteem ei oma mehhanismi, mis kindlustaks talle isoleeritud funktsioneerimise. Sellest järeldub, et kõrvuti lähenemisega, mis võimaldab luua semiootilise tsükli suhteliselt autonoomsete teaduste seeriana, on võimalik ka teine, mille seisukohast kõik nad vaatlevad kultuurisemiootika kui erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriva teaduse eri aspekte. Viimasel juhul omandavad erilise tähenduse küsimused kultuurikeelte hierarhilisest ülesehitusest, nendevahelisest valdkondade jaotumisest, juhtudest, mil need valdkonnad lõikuvad või vaid piirnevad.

 

1.1.0. Semiootilis-tüpoloogilistes uurimustes on “kultuuri” mõiste algmõisteks. Seejuures tuleb eristada lähenemist kultuurile tema enda vaatepunktist või teda kirjeldava teadusliku meta­süsteemi koostamise vaatepunktist. Esimeselt positsioonilt näeb kultuur välja teatud piiritletud alana, millele vastanduvad temast väljaspool asetsevad inimkonna ajaloo, kogemuse või tegevuse nähtused. Seega on kultuuri mõiste lahutamatult seotud tema vastandamisega “mitte-kultuurile”. Aluseks võetud põhimõte (anti­teesid tõene ja vale religioon, haridus — harimatus, teatud etnilisse gruppi kuulumine — mittekuulumine jne.) kuulub antud kultuuritüübi juurde. Kuid teatud suletud sfääri lülitatuse/mittelülitatuse vastandus ise on oluliseks iseärasuseks kultuuri mõiste lahtimõtestamisel “seestpoolt”. Seejuures toimub iseloomulik vastanduse absolutiseerimine: näib, et kultuur ei vajagi oma “välimist” kontragenti ja teda võib moista immanentselt.

     1.1.1. Kultuuri määratlemine organiseerituse (informatsiooni) valdkonnana inimühiskonnas ja tema vastandamine desorganiseeritusele (entroopiale) kujutab endast üht paljudest kirjeldatavale objektile “seestpoolt” antavatest definitsioonidest; mis tõestab veelkord, et teadus (antud juhul informatsiooniteooria) on XX sajandil mitte ainult metasüsteem, vaid sisaldub ka kirjeldatavas objektis “tänapäeva kultuur”.

1.1.2. Opositsioon “kultuur–loodus” (“tehtu–mittetehtu”) kujutab endast samuti vaid üht, ajalooliselt tingitud tolgendust antiteesile sissearvatud–väljaarvatud. Juhime tähelepanu, et vene kultuuris XX saj. alguses (A. Blok) levinud antiteesi “kultuur–tsivilisatsioon” jaoks on kultuur organiseeritud, kuid mitte inimese, vaid “muusika vaimu” poolt, ja, järelikult, “esialgne” struktuur. Tehtuse tunnus aga omistatakse kultuuri antipoodile — tsivilisatsioonile.

1.2.0. Välimisest vaatepunktist kujutavad kultuur ja mittekultuur endast vastastikku tingitud ja teineteist vajavaid valdkondi. Kultuurimehhanism — see on seadeldis [óńņšīéńņāī], mis muudab välimise sisemiseks: desorganisatsiooni organisatsiooniks, võhikud harituteks, patused pühameesteks, entroopia informatsiooniks. Kuna kultuur elab mitte ainult välise ja sisemise vastanduses, vaid ka üleminekus ühest teise, siis ta mitte ainult ei võitle välimise “kaosega”, vaid ka vajab seda, mitte ainult ei hävita kaost, vaid ka loob seda pidevalt. Üks seos kultuuri ja tsivilisatsiooni (ja “kaose”) vahel seisneb selles, et kultuur pidevalt võõrandab oma antipoodi kasuks mingeid “läbitöötatud” elemente, mis muutuvad stampideks ja funktsioneerivad mittekultuuris. Sel moel toimub kultuuris eneses entroopia suurenemine äärmise organiseerituse arvelt.

     1.2.1. Seega võib öelda, et igale kultuuritüübile vastab tema “kaose” tüüp, mis ei ole sugugi algne, ühetaoline ja alati iseendaga võrdne, vaid kujutab endast inimese sama aktiivset loomingut, nagu ka kultuurilise organisatsiooni valdkond. Igale ajalooliselt antud kultuuritüübile vastab talle ainuomane mitte-kultuuri tüüp.

     1.2.2. Kultuurivälise mitteorganisatsiooni valdkond võib olla üles ehitatud peegelpildis kultuurisfäärina või siis ruumina, mis antud kultuuri lülitatud vaatleja seisukohast on mitteorganiseeritud, kuid väljastpoolt vaadatuna osutub teistmoodi organiseeritud valdkonnaks. Esimese näiteks võiks olla paganlike ettekujutuste rekonstruktsioon XII saj. kiievi munga poolt kroonikas “Povest vremennõh let”. Ta sunnib religioosses vaidluses kristlastega osalevat maatarka küsimisele: “Millised on teie jumalad, kus nad elavad?” vastama: “Elavad sügavikes ja on välimuselt mustad, tiibade ja sabaga”. Kui kultuuri poolt omandatud maailmapildis on jumalad “üleval”, siis väljapoole jäävas ruumis on nad all. Edasi toimub kultuurivälise ruumi samastamine negatiivse “alumise” maailmaga antud kultuuri süsteemis (“Mis jumal see on, kes istub sügavikus, see on kurat, jumal istub taevas”). Näide teise kohta — poljaanlasest kroonikakirjutaja kinnitus, et drevljaanidel “ei olnud abielu”, millele järgneb perekonnakorralduse kirjeldus, mis krooniku silmis ei ole abielu, kuid tänapäeva uurija jaoks muidugi on.

     1.2.3. Kuigi piire laiendades püüab kultuur täielikult usurpeerida kogu kultuurivälist ruumi, samastada seda endaga, viib välise kirjelduse seisukohast taoline organiseerituse sfääri laienemine mitteorganiseerituse sfääri laienemisele. Hellenistliku tsivilisat­siooni kitsale maailmale vastas ka kitsas ring teda ümbritsevaid “barbareid”. Vahe­mere­maade antiiktsivilisatsiooni ruumilise kasvuga kaasnes kultuurivälise maailma kasv (loomulikult, kui eemalduda antud kultuuritüübi mõistetest, siis mingit kasvu ei olnud — see või teine rahvas võis elada nii enne seda, kui ta sai tuntuks rooma tsivilisatsioonile, kui ka pärast. Kuid antud kultuuri vaatepunktist laienes tema “eelväli” vääramatult). On iseloomulik, et XX sajand, ammendanud kultuuri ruumilise laiendamise reservid (kogu geograafiline ruum muutus “kultuurseks”, “eelväli” kadus), pöördus alateadvuse probleemi poole, konstrueerides uue kultuurile vastandatud ruumi tüübi. Vastandumine ühelt poolt alateadvusele ja teiselt poolt kosmose sfääridele on XX saj. kultuuri sisemise struktuuri mõistmisel sama oluline, kui Venemaa ja stepi vastandus XII saj., või rahva ja intelligentsi vastandus XIX saj. teise poole vene kultuuris. Kultuurifaktina on alateadvuse probleem mitte niivõrd XX saj. avastus, kuivõrd looming.

     1.2.4. Opositsioon “kultuur–kultuuriväline ruum” kujutab endast minimaalset ühikut antud tasandil. Praktiliselt on antud kultuuriväliste ruumide paradigma (“lapselik”, “eksootilis-etniline” antud kultuuri vaatepunktist, “alateadvuslik”, “patoloogiline” jmt.). Analoogiliselt on üles ehitatud erinevate rahvaste kirjeldused keskaegsetes tekstides: keskmes paikneb teatud normaalne “meie”, millele on vastandatud teised rahvad kui anomaaliate paradigmaatiline kogum.

 

1.3.0. Välise ruumi aktiivne osa kultuurimehhanismis ilmneb iseäranis selles, et teatud ideoloogilised süsteemid võivad siduda kultuuriloova alge just välise, mitteorganiseeritud sfääriga, vastan­dades talle sise­mise, korrastatud valdkonna kui kultuuriliselt elutu. Nõnda samastatakse slavofiilses vastanduses Venemaa–Lääs esimene välise, normaliseerimata, kultuuriliselt omandamata, kuid tulevase kultuuri seemet sisaldava sfääriga. Läänt aga mõistetakse kui kinnist ja korrastatud maailma, s.t. üheaegselt “kultuurset” ja kultuuriliselt elutut.

     1.3.1. Niisiis, välise vaataja seisukohast kujutab kultuur endast mitte liikumatut sünkroonselt tasakaalustatud mehhanismi, vaid dihhotoomset seadeldist, mille “töö” realiseerub ühtaegu kui kor­rastatuse agressioon mittekorrastatuse sfääri ja vastassuunaline mittekorrastatuse tungimine organiseerituse valdkonda. Ajaloolise arengu erinevatel etappidel võib domineerida üks või teine tendents. Väljastpoolt tulnud tekstide inkorporeerumine kultuurisfääri võib mõnikord olla kultuurilise arengu võimsaks stimuleerivaks faktoriks.

     1.3.2. Kultuuri ja tema välissfääri mängulisi seoseid tuleb arvestada kultuuriliste mõjutuste ja sidemete uurimisel. Kui perioodidel, mil kultuur intensiivselt mõjutab välissfääri, ta omandab enda­sarnast, s.t. seda, mis tema seisukohast on hoomatav kultuurifaktina, siis eksten­siivse arengu etappidel omastab ta tekste, millede dešifreerimiseks tal vahendid puuduvad. Laste, arhailise ja kesk­aegse või Kaug-ida või Aafrika rahvaste kunsti laiaulatuslik invasioon Euroopa XX sajandi kultuuri on seotud tõigaga, et need tekstid kistakse välja neile omasest ajaloolisest (või psühholoogilisest) kontekstist. Neid vaadatakse “täiskasvanu” või eurooplase silmadega. Et nad mängiksid aktiivset rolli, tuleb neid tekste tajuda kui “kummalisi”.

     1.3.3. Sisemise (suletud) ja välise (avatud) ruumi vahelise pinge kultuuriline funktsioon tuleb eredalt esile elamu (ja teiste ehitiste) struktuuris. Ehitades maja, piiritleb inimene samaaegselt osa ruumist, mis — erinevalt välissfäärist — on tajutav kui kultuuriliselt omandatu ja korrastatu. Kuid see algne vastandus omandab kultuurilise tähenduse vaid tema pidevate ja vastassuunaliste rikkumiste taustal. Nii hakatakse, ühelt poolt, suletud “kodust” ruumi teadvustama mitte kui välismaailma antipoodi, vaid kui tema mudelit ja analoogi (näiteks jumalakoda kui universumi sümbol). Sel juhul kantakse, allutades korrastatamatuse sfääri, jumalakoja ruumi korrastatus üle välismaailmale (sisemise ruumi agressioon väljapoole). Teisalt, mingid välismaailma omadused tungivad ka sisemisse ruumi. Sellega on seotud püüd eristada “kodu kodus” (näiteks altariruum kui sisesfääri sisesfäär). Äärmiselt huvitava näite “mängust” hoone sisemise ja välimise ruumi vahel kui vastavate kultuurisfääride vahelise pinge analoogist pakub barokkarhitektuur. “Üle piiri minevate” struktuuride loomine (raamidest väljuvad pildid, pjedestaalidelt maha astuvad kujud, akende ja peeglite paariviisilise suhestatuse süsteem, mis muudab loodusvaate interjööri elemendiks) annab võimaluse kultuurisfääri tungimiseks kaosesse ja kaose tungimiseks kultuurisfääri.

2.0.0. Seega ehitub kultuur, ühelt poolt, kui semiootiliste süsteemide hierarhia, teisalt — kui teda ümbritseva kultuurivälise sfääri mitmekihiline seadeldis. Kuid vaieldamatult määrab kultuuri tüübi ära eelkõige just sisemine struktuur, erinevate semiootiliste allsüsteemide koostis ja seostatus.

     2.0.1. Vastavalt ülalöeldule võib mitme kultuuri suhestatus moodustada funktsionaalse või struktuurse ühtsuse ka laiemate kontekstide (geneetiliste, areaalsete ja muude) vaatepunktist. Taoline lähenemine osutub eriti viljakaks kultuuride võrdleva analüüsi puhul, nagu näiteks slaavi rahvaste kultuuride uurimisel. Kultuuride sisemise paradigma koostamine või nende jaotamine struktuurse opositsiooni “kultuurisisene–kultuuriväline” väljas võimaldab lahendada rea küsimusi, mis puudutavad nii üksikute slaavi kultuuride omavahelisi seoseid, kui ka nende suhteid teiste areaalide kultuuridega.

3.0.0. Kaasaegse semiootika fundamentaalset mõistet tekst võib lugeda siduvaks lüliks üldsemiootiliste ja kitsamalt slavistikaalaste uurimuste vahel. Tekst on tervikliku tähenduse ja tervikliku funktsiooni kandja (kui eristada kultuuriuurija ja kultuurikandja seisukohti, siis on tekst esimese jaoks tervikliku funktsiooni, teise seisukohalt aga tervikliku tähenduse kandja). Selliselt käsitletuna võib teda vaadelda kui kultuuri algelementi (baasühikut). Teksti suhestatus kultuuri­terviku ja selle koodide süsteemiga väljendub asjaolus, et üks ja see­sama teade võib erinevatel tasanditel esineda teksti, teksti osa või tekstide kogumina. Nii võib Puškini “Belkini jutustusi” vaadelda kui terviklikku teksti, kui tekstide kogumit või ühtse teksti “vene 1830ndate aastate jutustus” osana.

3.1.0. Mõistet “tekst” kasutatakse spetsiifiliselt semiootilises tähenduses ja rakendatakse, ühelt poolt, mitte ainult loomuliku keele teadete, vaid iga tervikliku (“tekstilise”) tähenduse kandjale — riitus, kujutava kunsti teos või helitöö. Teisalt ei ole mitte iga loomuliku keele teade kultuuri vaatepunktist tekst. Loomuliku keele teadete kogumist eristab ja arvestab kultuur vaid neid, mida võib määratleda kui teatud kõnežanri (näiteks “palve”, “seadus”, “romaan” jmt.), s.t. mis omavad teatud tervik­likku tähendust ja kannavad terviklikku funkt­siooni.

3.2.0. Teksti kui uurimisobjekti võib vaadelda järgmiste probleemide valguses:

     3.2.1. Tekst ja märk. Tekst kui terviklik märk, tekst kui märkide järgnevus. Teist juhtu, kui hästi tuttavat teksti lingvistilise uurimise kogemusest, vaadeldakse tihti ainuvõimalikuna. Kuid üldises kultuurimudelis on oluline ka see tekstide tüüp, kus teksti mõiste on mitte sekundaarne, tuletatud märkide järgnevusest, vaid primaarne. Seda tüüpi tekst ei ole diskreetne ja ei lagune märkideks. Ta kujutab endast tervikut ja jaguneb mitte üksikmärkideks, vaid diferentsiaaltunnusteks. Selles mõttes võib avastada kaugeleulatuva sarnasuse: ühelt poolt teksti primaarsus sellistes tänapäeva massikommunikatsiooni audio­visuaalsetes süsteemides nagu film ja televisioon ja teisalt teksti roll süsteemides, kus, nagu matemaatilises loogikas, metamatemaatikas ja formaliseeritud grammatikate teoorias, keele all mõistetakse tekstide teatud hulka. Printsipiaalne vahe nende teksti primaarsuse kahe juhtumi vahel seisneb selles, et informatsiooni edastavates audiovisuaalsetes süsteemides ja taolistes nendega võrreldes varasemates süsteemides nagu kujutav kunst, skulptuur, tants (ja pantomiim), ballett, võib esmaseks olla pidev [neprerõvnõj] tekst (kogu pildi pind või selle fragment, kui pildis on eristatavad üksikud märgid), samal ajal kui formaliseeritud keeltes võib tekst alati esineda diskreetsete sümbolite jadana, mis on antud algtähestiku (kogumi või sõnastiku) elementidena.

     Sellistele formaliseeritud keelte diskreetsetele mudelitele (s.t. informatsiooni diskreetsele edastamisele) orienteerumine, mis on iseloomulik meie sajandi esimese poole lingvistikale, asendub kaasaja semiootilises teoorias tähelepanuga pidevale tekstile kui esialgsele antusele (s.t. informatsiooni edastamise mittediskreetsusele) just siis, kui kultuuris endas hakkavad üha suuremat tähendust omama suhtlussüsteemid, mis kasutavad valdavalt pidevaid tekste. Televisiooni jaoks on põhiühikuks elementaarne eluline situatsioon, mis on enne saadet (või telefilmi valmimist) aprioorselt tundmatu ja elementideks lahutamatu. Kuid massikommunikatsiooni audiovisuaalse tehnika (film ja televisiooni, sealhulgas ka telefilmide) jaoks on iseloomulik mõlemate mooduste ühendamine. Filmikunst ei loobu sugugi diskreetsetest, eelkõige suulise ja teiste käibekeelte [obihodnõje] märkidest (mida ta saab iseäranis “kaameraeelse” ja “kinematograafiaeelse” materjalina teistest, tüpoloogiliselt varasematest, süsteemidest), vaid lülitab neid terviklikesse tekstidesse (krutsifiks A. Wajda “Tuha ja teemandi” kirikustseenis esineb ise kui diskreetne sümbol, kuid ta mõtestatakse ümber kogu kaadri kontekstis, kus ta on suhestatud filmi kangelasega).

     Sarnast enamasti teistest (arhailistest) süsteemidest ülevõetud diskreetsete märkide lülitamist pidevasse teksti võib leida ka ajalooliselt varasemates visuaalsetes süsteemides, näiteks maalikunstis, kus inimese kujutis maailmapuul, keskne suure osa mütoloogiliste ja rituaalsete traditsioonide (sealhulgas ka slaavi) jaoks, või teised ekvivalentsed kujundid võivad olla säilitatud kompositsiooni keskpunktina. Kõigil taolistel juhtudel võib näha semiootiliste süsteemide evolutsiooni üldise seaduspärasuse ilmnemist, kus mingi märk või terve teade (või teate fragment) võib olla lülitatud teise märgisüsteemi kui selle koostisosa ja säiluda edaspidi enamjaolt just sel kujul (järelikult, nihutatud funktsiooniga — esteetilise, aga mitte enam mütoloogilise või rituaalsega, nagu toodud näidetes). Viimane üldistus võib pakkuda huvi iidsete semiootiliste süsteemide selliste rekonstruktsioonimeetodite põhjendamisel, mis arhailiste süsteemide (näiteks algslaavi mütoloogia) märkide (vahel ka tekstide) taastamisel tuginevad nende hilisematele peegeldustele, mis on ajaloolises traditsioonis säilunud folkloori- ja muudes tekstides. Viidatud vaatepunktist lülitub ka tänapäeva massikommunikatsioonivahendite analüüs nende suhestatuses ajalooliselt eelnevate süsteemidega orgaaniliselt kultuurikeelte võrdlevasse uurimisse (seaduspärasteks osutuvad, näiteks, sellised uurimisteemad, nagu Wajda filmide seos poola baroki traditsiooniga — mitte ainult teose emotsionaalse õhkkonna plaanis, vaid ka valitud “eelkinematograafilise” materjali omadustest lähtuvalt).

     Diskreetse metakeele diferentsiaaltunnuste, nagu: ülemine–alumine, vasak–parem, tume–hele, valge–must valikut maalikunsti või kinematograafia pidevate tekstide kirjeldamiseks võib vaadelda kui arhaiseerivate tendentside ilmnemist, mis asetavad keel-objekti pidevale tekstile binaarsümboolse klassifikatsiooniga arhailistele süsteemidele (nagu mütoloogilised või rituaalsed) iseloomulikumad metakeelelised kategooriad. Kuid ei saa välistada, et seda tüüpi tunnused säiluvad arhetüüpilistena ka pidevate tekstide loomisel ja vastuvõtmisel.

     Seega, diskreetse või mittediskreetse tekstitüübi domineerimine võib olla seotud kultuuri arengu teatud etapiga. Kuid tuleb rõhutada, et mõlemad tendentsid võivad esineda kui sünkroonselt kooseksistee­ivad. Pinge nende vahel (näiteks sõna ja joonise konflikt) moodustab kultuuri kui terviku ühe kõige püsivama mehhanismi. Neist ühe valitsemine on võimalik mitte vastandtüübi täieliku allasurumise, vaid ainult kultuuri teatud tekstistruktuuridele kui domineerivatele orienteerituse vormis.

     3.2.2. Tekst ja “adressandi–adressaadi probleem. Kultuurilise kommunikatsiooni protsessis omandab erilise tähenduse “rääkija grammatika” ja “kuulaja grammatika” probleem. Nii nagu üksikud tekstid võivad olla loodud orienteeritutena kas “rääkija seisukohale” või “kuulaja seisukohale”, nii võib taoline suunitlus olla omane ka teatud kultuuridele tervikuna. Kuulajale orienteeritud kultuuris paik­neb tekstide aksioloogiline hierarhia nii, et mõisted “kõige väärtuslikum” ja “kõige arusaadavam” kattuvad. Sellisel juhul on sekundaarsete keeleuleste süsteemide spetsiifika vähimal määral väljendatud — tekstid hakkavad püüdlema minimaalse tinglikkuse poole, imiteerima “mitteehituslikkust” [nepostroennost], orienteerudes teadlikult “alasti” teate tüübile loomulikus keeles. Ajalookroonika, proosa (eriti olukirjeldus), ajalehekroonika, dokumentaalfilm, televisioon asetuvad kõrgematele väärtusastmetele. “Tõepärast”, “tõelist”, “lihtsat” vaadeldakse kui kõrgemaid aksioloogilisi iseloomustusi.

     Rääkijale orienteeritud kultuur seab kõrgeimaks väärtuseks suletud, raskestimõistetavate või hoopis arusaamatute tekstide sfääri. See on esoteeriline kultuuritüüp. Taolises kultuuris on kõrgeimal kohal profeetilised ja kultustekstid, glossolaaliad, spetsiifilised luuleliigid. Kultuuri orientatsioon “rääkijale” või “kuulajale” ilmneb selles, et esimesel juhul auditoorium modelleerib end tekstide looja järgi (lugeja püüab läheneda poeedi ideaalile), teisel — saatja vormib ennast auditooriumi järgi (poeet püüab läheneda lugeja ideaalile). Ka kultuuri diakroonilist arengut võib vaadelda kui liikumist sama kommunikatiivse välja sees. Ümberorienteerumist rääkijalt kuulajale poeedi individuaalses evolutsioonis võiks illustreerida Pasternaki loominguga. Kogumikkude “Üle barjääride”, “Mu õde — elu”, “Teemad ja variatsioonid” esimeste variantide loomise perioodil oli poeedi jaoks peamine monoloogiline kõne, mis püüdles omaenese maailmanägemuse täpsele väljendamisele koos sellest tulenevate luulekeele semantilise (aga vahel ka süntaktilise) struktuuri iseärasustega. Hilisemates teostes domineerib dialoogiline suunatus vestluskaaslasele — kuulajale (potentsiaalsele lugejale, kes peab mõistma kõike talle antut). Eriti teravalt tuleb kontrast kahe maneeri vahel esile neil juhtudel, kui kirjanik püüab kahel viisil edasi anda üht ja sama muljet (kaks luuletuse “Veneetsia” varianti ja kaks sama esmakordse Veneetsia-nägemuse proosakirjeldust “Kaitsekirjas” ja autobiograafias “Inimesed ja olud”; kaks luuletuse “Improvisatsioon” varianti: 1915 a. ja “Improvisatsioon klaveril” 1946. a.). Sellest, et taolist liikumist võib tõlgendada mitte ainult individuaalsete põhjuste valguses, vaid teatud seaduspärasusena euroopa avangardistlikus liikumises, annab tunnistust Majakovski, Zabolotski ja tšehhi avangardistlike poeetide loomingu­line areng. Ülaltoodud liikumissuund ei ole aga ainuvõimalik; Pasternaki kaasaegsetest iseloomustab vastupidine areng eriti Ahmatovat (“Kang­laseta poeem” võrdluses varasemate teostega).

     3.2.3. Tuleb välja selgitada, mil määral kahe polaarse kirjandus- ja kunstistiili tüübi, nagu opositsioonid: renessans–barokk, klassitsism–barokk, klassitsism–romantism (erinevate perioodide slaavi kirjanduste jaoks on parim Julian Krzyżanowski klassifikatsioon) eristamine võib olla seostatav kultuuritüübiga, mis on määratletud suunitlusega kas rääkijale või kuulajale (esimese tüübi alla võiksid kuuluda, näiteks, varajane keskaeg, barokk, romantism, avangardne kirjandus — Mloda Polska — ja muu sarnane). Iga taolise opositsiooni sees on omakorda võimalikud analoogilise tunnuse alusel teostatavad eristused (millega võib siduda selliste vahepealsete tüüpide nagu manerism olemasolu). Kuulajale orienteeritud stiilide kronoloogiliselt hilise lülitumisega slaavi kultuuridesse võib real juhtudel seostada nende stiilide sees rääkijale orienteeritud stiilidele lähemal olevate joonte olemasolu (barokk slaavi hilisrenessansi sees jmt). Ühised jooned, mis seovad rääkijale orienteeritud stiile, võimaldavad püstitada küsimuse kaugeleulatuvatest stilistilistest sarnasustest (näiteks üksikutes Norwidi “Vademecum’i” ja Tsvetajeva luuletustes) absoluutsest kronoloogiast sõltumatult.

     3.2.4. Kuna kultuurides, mis omavad teate välise fikseerimise vahendeid, on kommunikatsioonikanalisse saatja ja adressaadi vahele monteeritud mälu, eristatakse potentsiaalset (“mu kauge järglane” Baratõnski luuletuses) ja aktuaalset adressaati. Aktuaalsete adressaatide kogum on saatjaga seotud tagasisidemega. Muuhulgas, taolise kogumi poolt valitakse kõikide tekstide seast mõned, mis vastavad ajastu, põlvkonna, sotsiaalse grupi esteetilistele normidele. Sellise valiku mehhanismi võib modelleerida aparaadi abil, mis on lähedane evolutsiooni küberneetilises mudelis välja töötatule. Kuna teoreetilis-informatsioonilisest vaatepunktist määratletakse informatsiooni hulk antud tekstis kogu tekstide hulga suhtes, saab tänapäeval selgemalt kirjeldada “väikeste kirjanike” reaalset osa kollektiivses valikus, mis valmistab ette maksimaalset informatsioonihulka kandva teksti tekkimist. Kirjanikupoolset (ja, näiteks, mustandites peegelduvat) individuaalset valikut võib vaadelda kui kollektiivse valiku jätku, vahel tema poolt juhitavat, kuid tihti temast tõukuvat. Sellest seisukohast võib olla kasulik ka valikut takistavate faktorite uurimine.

     Mälu olemasoluga kommunikatsioonikanalis võib siduda ka nende kommunikatiivsete iseärasuste peegeldust žanride struktuuris, mis vahel pärinevad eelnevast perioodist (“žanri mälu” Bahtini järgi).

4.0.0. Määratledes kultuuri teatud sekundaarse keelena toome sisse mõiste “kultuuritekst”, s.o. tekst antud sekundaarses keeles. Kuna see või teine loomulik keel sisaldub kultuuri keeles, kerkib küsimus loomuliku keele teksti ja kultuuri sõnalise teksti suhestatusest. Siin on võimalikud järgmised seosed:

     a) Loomuliku keele tekst ei ole antud kultuuri tekstiks. Sellised on, näiteks, kirjakeelele orienteeritud kultuuride jaoks kõik tekstid, millede sotsiaalne funktsioneerimine eeldab suulist vormi. Kõik ütlused, milledele antud kultuur ei omista väärtust ja tähendust (näiteks ei säilita), ei ole tema vaatepunktist tekstid.*

     b) Tekst antud sekundaarses keeles on samaaegselt ka loomulikus keeles tekst. Puškini luuletus on samaaegselt tekst vene keeles.

     c) Kultuuri sõnaline tekst ei ole tekstiks antud loomulikus keeles. Ta võib seejuures olla tekstiks teises loomulikus keeles (ladinakeelne palve slaavlase jaoks) või moodustuda loomuliku keele ühe või teise tasandi mittereeglipärase transformatsiooni teel (vrd. taoliste tekstide funktsioneerimist laste loomingus).**

     Hlebnikovi poeetilistes tekstides on fragmente, mis oma fonoloogiliselt struktuurilt (“įīįżīįč”), morfoloogiliselt või leksikaalselt koosseisult (“ėóźąåņ ėóźīģ” [sibuldab sibulana], “ńģå˙ķńņāóåņ ńģåõąģč” [naerutseb naerudena] ja teised neologismid, mis rajanevad slaavi luulele muinasperioodist iseloomuliku arhailise võtte figura etymologica elustamisel) ja süntaktilistelt konstruktsioonidelt (“ņū ńņīčųü ÷ņī äåėą˙” [sa seisad mis tehes]) ei kuulu üldkeele vaatepunktist õigesti ülesehitatud tekstide hulka.

     Kuid iga taoline fragment, lülitudes poeetiliseks tunnistatud teksti, saab seeläbi ka vene luule ajaloo faktiks. Analoogilisi nähtusi võib jälgida ka varasematel arenguetappidel selliste folkloorivormide puhul, nagu näiteks luiske- ja absurdilugu, kus üldkeelele omaste seman­tiliste normide rikkumine saab kompositsiooni põhiprintsiibiks.

     4.0.1. Oluline on küsimus teksti ja funktsiooni suhestusest lähtuva kultuuritüpoloogia loomisest. Teksti all mõistetakse ainult sellist teadet, mis on antud kultuuri sees moodustatud teatud tekstitekitavate reeglite järgi. Üldisemal kujul on see seaduspärasus kehtiv mistahes semiootilise süsteemi puhul. Teise keele või teise keelesüsteemi sees võib sama teade mitte olla tekst. Siin võib näha üldsemiootilist analoogi keelelisele mõistele “grammatiline õigsus”, mis on vägagi oluline kaasaegses formaalsete grammatikate teoorias. Iga keeleline teade ei ole kultuuri vaatepunktist tekst ja vastupidi — mitte iga tekst kultuuri vaatepunktist ei kujuta endast reeglipärast teadet loomulikus keeles.

4.1.0. Traditsiooniline kultuuriajalugu arvestab iga ajalõike puhul ainult “uusi”, antud epohhil loodud tekste. Kultuuri reaalses eksistentsis aga funktsioneerivad uute kõrval alati ka sellesse kultuuritraditsiooni üle kandunud või väljastpoolt sissetoodud tekstid, mis lisavad igale kultuuri sünkrooniaseisundile kultuurilise polüglotismi jooni. Kuna erinevatel sotsiaalsetel tasanditel võib kultuuriline areng kulgeda erinevalt, siis võib kultuuri sünkroonne seisund lülitada endasse tema diakroonia ja “vanade” tekstide aktiivse taasesitamise. Vrd., näiteks, Peeter Esimese-eelse kultuuri elavat käibivust vene vanausuliste seas XVIII–XIX saj.

5.0.0. Teksti koht tekstiruumis määratletakse teksti suhtena potentsiaalsete tekstide kogumisse.

     5.0.1. Semiootilise tekstimõiste seos traditsiooniliste filoloogiliste ülesannetega on eriti eredalt näha slavistika kui teaduse näitel. Slavistika objektiks on muutumatult olnud teatud tekstide summa. Kuid teadusliku mõtte ja tema aluseks oleva kultuuri edenedes võivad erinevad teosed kord omandada, kord kaotada võime esineda tekstidena. Selles suhtes on ilmekaks näiteks Vana-Vene kirjandus. Kui allikate hulk on siin küllaltki stabiilne, siis tekstide nimekiri (kuna ta peegeldab formuleeritud või implitsiitset teksti mõistet, mis alati korre­leerub vanavene kultuuri kontseptsiooniga) varieerub oluliselt sõltuvalt koolkonnast ja uurijast. Allikad, mis ei mahu taolise teksti mõiste määratluse alla, viiakse üle “mitte-tekstide” kategooriasse. Kujukas näide — kõhklused ühe või teise teose kuuluvuses kunstiliste tekstide hulka, sõltuvalt mõiste “keskaja kunstiline kultuur” erinevast sisust.

5.1.0. Tekstiteaduse avar käsitlus haakub slavistika traditsiooniliste võtetega, mis ennegi hõlmasid nii sünkroonias tõlgendatavaid slaavi tekste (näiteks kirikuslaavi) kui ka diakroonias võrreldavaid erinevate perioodide tekste. Oluline on seejuures rõhutada, et avar tüpoloogiline lähenemine taandab sünkroonia ja diakroonia vastanduse absoluutsuse. Sellega seoses tuleb märkida nende keelte erilist funktsiooni, mis pretendeerivad keeltevahelise suhtluse põhiinstrumendi ja eri ajastuid siduva lüli rollile kasvõi slaavi areaali mõnedes osades, eriti kirikuslaavi keele ja selle erinevates redaktsioonides kirjutatud tekstide rolli. Seepärast võib kõrvuti sünkroonia ja diakroonia suhestusega püstitada ka keele pankroonilise funktsioneerimise probleemi (antud konkreetsel juhul mängis kirikuslaavi keel eelkõige suhtluskeele osa õigeusklikus maailmas). See näib seda olulisemana, et absoluutse ajaskaala suhtes on erinevad slaavi kultuuritraditsioonid organiseeritud erinevalt (vrd., ühelt poolt, algslaavi muistse aja igandite rohkust idaslaavlastel sfääris, mida võiks nimetada “allkultuuriks”, teisalt — mõnede, eriti lääneslaavi ja osa lõunaslaavi areaalide sisenemine teistesse kultuuritsoonidesse), mis tingib nende slaavi kultuuride diakroonia struktuuri diskreetsuse erinevalt teiste traditsioonide pidevusest.

5.2.0. Slaavi tekstide ajaloolisel rekonstrueerimisel võib erinevate slaavi keeletraditsioonide alla kuuluvate tekstide võrdlemine sünkroonias anda real juhtudel rohkem, kui kõrvutus ühe arengusuuna siseselt. Sel moel on võimalik häid tulemusi saavutada filoloogia traditsioonilise ülesande — uurijani mittejõudnud tekstide rekonstrueerimise — lahendamisel. Minimaalsete tekstide — morfeemide kombinatsioonid sõnas või eraldi morfeemide kombinatsioonid — puhul on taoline lähenemine praktiliselt realiseeritud slaavi võrdlev-ajaloolises keeleteaduses. Tänapäeval võib seda laiendada tervele slaavi muististe rekonstrueerimise valdkonnale alates meetrikast kuni folklooritekstide, mütoloogia, tekstina mõistetava rituaali, muusika, riietuse, ornamendi, elu-olu ja muu taoliseni. Teiste traditsioonide mitmekesiste mõjutuste küllus hilisemate perioodide suhtes (näiteks, ida ja hiljem lääne-euroopa rõivastusvormide suhe idaslaavi rahvaste kostüümiajalooga) muudab diakroonilise arengu suures osas mittepidevaks (mis on seotud kaugeleulatuvate traditsiooni rikkumistega). Algsete üldslaavi vormide taastamisel võib taolise arengu analüüs osutuda oluliseks just hilisemate ladestuste eristamisel. Sama ülesande — diakroonilise kihistumise kindlakstegemine ja vanima kihi projitseerimine üldslaavi perioodile — lahenduse efektiivsemaks viisiks võib osutuda igast slaavi traditsioonist võetud sünkroonialõikude kõrvutamine.

     5.2.1. Tekstide rekonstrueerimisega tegelevad praktiliselt kõik filoloogid, alates slaavi muististe ja folkloori spetsialistidest ja lõpetades kaasaegse kirjanduse uurijatega (autori kavatsuse või kirjandusteose rekonstruktsioon, kadunud tekstide või nende osade taastamine, lugeja vastuvõtu rekonstruktsioon kaasaegsete hinnangute alusel, suuliste allikate ja nende koha rekonstruktsioon kirjaliku kultuuri süsteemis; teatri ajaloo ja näitleja mängu uurimisel on uurimisobjektiks eelkõige rekonstruktsioonid jne.). Mingis mõttes on igasugune poeetilise käsikirja lugemine loominguprotsessi rekonstrukt­ioon ja järkjärguline täitekihtide eemaldamine. Vrd. käsi­kirja lugemine kui rekonstruktsioon puškinistide tekstoloogias 1920–1940 a-tel. Erinevates slaavi filoloogia valdkondades kogutud empiiriline materjal võimaldab püstitada küsimuse üldise rekonstruktsiooniteooria loomisest, mis põhineb ühtsel postulaatide süsteemil ja formaliseeritud protseduuridel. Oluline on seejuures teadlik lähenemine rekonstruktsiooni tasandite probleemile, teadmine, et erinevad rekonstruktsioon­tasandid nõuavad erinevaid protseduure ja viivad igal erijuhul spetsiifiliste tulemusteni. Rekonstruktsioon võib olla läbi viidud kõige kõrgemal, puhtsemantilisel tasandil, mis on lõppkokkuvõttes tõlgitav teatud universaalide keelde.

     Terve rea ülesannete püstitamisel võib aga toimuda ühetüübiline väljumine rekonstrueeritava materjali piiridest sama rahvus­kultuuri teistesse struktuuridesse. Semantiliste teadete ümberkodeerimise käigus alamatel tasanditel lahendatakse järjest spetsiifilisemaid ülesandeid, kuni sellisteni, mis vahetult seovad teksti rekonstrueerimise lingvistiliste uurimustega. Rekonstruktsiooni kõige märkimisväärsemad tulemused on saavutatud äärmistel tasanditel, mis vastavad tähistatava ja tähistaja semiootilistele kategooriatele. Võimalik, et see on seotud nende enimvastavusega tekstireaalsusele, samal ajal kui vahepealsed tasandid on rohkem seotud kirjeldamisel kasutatava metakeelelise süsteemiga.

     5.2.2. Teksti esitust loomulikus keeles võiks kirjeldada lähtuvalt teatava automaadi idealiseeritud tööskeemist, mis transformeerib teksti, teda järkjärgult “lahti rullides” — üldideest kuni kõige alumiste tasanditeni — kusjuures igale tasandile või mingile erinevate tasandite kombinatsioonile võib vastata teksti üleskirjutus väljaviiva seadeldise abil:

 

Kui graafiline väljaviiv seadeldis vastab foneemide tasandile, siis see tähendab, et selle seadeldisega edastatav teade kujutab endast foneemide järgnevust, s.t. et edastajas /ļåšåäąņ÷čź/ (mõistetuna vastavalt teate edastamise teoreetilis-informatsioonilisele mudelile) kõrvutatakse iga foneemiga vastavalt kooditabelile mingi signaal — täht; näiteks võib olla serbia tüüpi täheline kiri. Kui aga väljund vastab teose üldidee tasandile, siis see tähendab, et selle seadeldisega edastatav teade kujutab endast teose üldist ideed tema veel liigendamata kujul, s.t. saatjas kõrvutatakse ideega seda kodeeriv sümbol (kusjuures pole välistatud, et see sümbol on ainuke koodimoodustaja ja seega süsteemiväline märk). Näiteks võib tuua niisuguseid üldisi sümboleid nagu päikesemärgid, lindude ja hobuste kujutised või kõigi nende kolme sümboli kombinatsioonid taimornamendis, mis moodustavad ühtse teksti. Seejuures vanimal, algslaavi perioodil, kujutasid nad endast ühtset teksti, milles sümbolelemendid olid ranges vastavuses, kogu tekst omas ühtset semantikat ja iga element oma kindlat semantikat. Kuid oma edaspidistes peegeldustes mitmesugustes slaavi traditsioonides (ornamendis, näiteks koonaldel, saanidel, vankritel; erinevatel majapidamistarvetel — riidekirstudel, laegastel, rõivatikanditel, puunikerdustel, muuhulgas katusekaunistustel; rituaalsetel taignatoodetel — pirukatel, karavaidel; laste mänguasjadel jne.) esinevad osadena sekundaarses tekstis, mis on moodustunud teksti põhisemantika ununemise käigus oma süntaktilise funktsiooni minetanud esialgsete koostisosade “segunemise” teel. Varasemasse perioodi kuuluva — maailmapuud kujutava — teksti (maailmapuu, selle kohal valgusallikad, puu otsas ja ümber linnud ja loomad) rekonstruktsiooni õigsust kinnitab erinevast žanrist sõnaliste tekstide (lausumised, mõistatused, laulud, muinasjutud) kokkulangevus kõigis peamistes slaavi traditsioonides. Muuhulgas osutub, et taoline teksti rekonstruktsioon vastab, ühelt poolt, üldindoeuroopa omale, mis on teostatud slaavi andmeid kasutamata indo-iraani ja muinasislandi tekstide kokkulangevuse põhjal, teisalt aga tüpoloogiliselt sarnastele tekstidele erinevates euraasia šamaanitraditsioonides.

     5.2.3. Taoliste rekonstruktsioonide puhul, isegi kui ei ole võimalik leida teksti madalamal tasandil representeerivaid keelelisi elemente, kergendab semantilist rekonstruktsiooni kultuurikomplekside, mis kasutavad praktiliselt ühtset valikut põhilistest semantilistest opositsioonidest (nagu eelslaavi puhul taastatud õnn–ebaõnn [dolja–nedolja], elu–surm, päike–kuu, maa–meri jne.) tüpoloogiline sarnasus. Neil juhtudel võib esitada hüpoteesi sarnastest võimalustest taoliste süsteemide sotsiaalsel interpreteerimisel. Siin tuleb ära märkida võimalus lülitada vastavatesse kultuurikompleksi­esse (laiemalt mõistetud vanimate perioodide teatud sotsiaalse organisatsioonitüübi olemasolu korral) ka sellised ühiskondlike struktuuride ilmingud nagu asulate ja elamute vorm, abielu reguleerivad ettekirjutused ja keelud ning nendega seotud sugulusterminite funktsioneerimine. Seepärast on struktuursete meetodite kasutamisel slaavi muististe rekonstrueerimisel saadud andmed olulised mitte ainult kitsamas mõttes kultuuri ajaloo jaoks, vaid ka slaavlaste ühiskondliku organisatsiooni varasemate etappide (sealhulgas ka arheoloogiliste andmete interpretatsioon) uurimisel. See kinnitab veelkord, et slavistika kui teadus slaavi muististest — mõistetuna ühtse semiootilise tervikuna — ning vastavate traditsioonide hilisemast transformatsioonist ja diferentseerumisest on reaalselt ühtne.

6.0.0. Semiootilisest vaatepunktist võib kultuuri vaadelda kui erinevate semiootiliste süsteemide hierarhiat, kui tekstide summat ja nendega seotud funktsioonide kogumit või kui neid tekste genereerivat seadeldist. Mingi kollektiivi käsitlemisel keerukama ehitusega indiviidina võib kultuuri analoogselt individuaalse mälumehhanismiga mõtestada kui teatud kollektiivset seadeldist informatsiooni säilitamiseks ja töötlemiseks. Kultuuri semiootiline struktuur ja mälu semiootiline struktuur kujutavad endast erinevatel tasanditel paiknevaid funktsionaalselt ühetüübilisi nähtusi. Antud väide ei ole vastuolus kultuuri dünaamilisusega: olles põhimõtteliselt möödunud kogemuse fikseering, võib ta esineda ka kui programm ja kui instruktsioon uute tekstide loomiseks. Peale selle on kultuuri printsipiaalse orienteerituse puhul tulevasele kogemusele võimalik teatud tingliku vaatepunkti konstrueerimine, millest lähtudes tulevik esineb minevikuna. Näiteks luuakse tekste, mida hakkavad säilitama järeltulijad, inimesed, kes peavad end “ajastu tegijateks”, püüavad sooritada ajaloolisi tegusid (teod, mis tulevikus saavad mäluks). Vrd. XVIII saj. inimeste püüdega valida antiikkangelasi oma käitumise eeskujudeks (Cato kuju on omapäraseks koodiks, mis seletab lahti kogu Radištševi käitumise, kaasaarvatud enesetapp). Kultuuri kui mälu olemus ilmneb eriti selgelt arhailiste, iseäranis folkloorsete, tekstide näitel.

     6.0.1. Mitte ainult kommunikatsioonis osalejad ei loo tekste, vaid ka tekstid sisaldavad mälestust kommunikatsioonis osale­jatest. See­pärast toob teise kultuuri tekstide omandamine enesega kaasa isiksuse teatud struktuuride ja käitumistüüpide translatsiooni läbi sajandite. Tekst võib esineda terve kultuuri kokkusurutud programmina. Teks­tide omandamine teisest kultuurist viib polü­kul­tuursusele, võima­lusele, jäädes ühe kultuuri raamidesse, valida tinglik käitumine teise kultuuri stiilis. See nähtus tekib vaid ühis­konna arengu teatud etap­pidel ja välise märgina evib näiteks  võimalust valida rõivastuse tüüpi (vrd. valikut “ungari”, “poola” või “vene” riietuse vahel XVII saj. lõpu – XVIII saj. alguse vene kultuuris).

     6.0.2. Perioodi jaoks, mis algab algslaavi ajast ja jõuab mõnedes slaavi traditsioonides kuni uusajani, kindlustab kollektiivne informatsiooni säilitamise mehhanism (“mälu”) fikseeritud jäikade tekstiskeemide (meetriliste, translingvistiliste jne.) ja tervete tekstifragmentide (loci communi folklooritekstide suhtes) edasiandmise põlvkonnalt põlvkonnale. Vanimad seda tüüpi märgisüsteemid, kus kirjandus taandub päritud mütoloogiliste süžeede kehastamisele rituaalsete valemite abil, võivad sotsiaalse interpretatsiooni plaanis olla sünkroniseeritud jäigalt determineeritud suhete süsteemidega, kus kõik võimalused on ammendatud mütoloogilise mineviku ja tsüklilise rituaaliga vastavuses olevate reeglitega. Seevastu enam arenenud süsteemid kollektiivides, millede käitumist reguleerib mälestus nende reaalsest ajaloost, on otseses vastavuses kirjanduse tüübiga, kus põhiprintsiibiks saab statistiliselt vähima sagedusega (ja järelikult suuremat informatsioonihulka kandvate) võtete otsing. Sarnaseid arutlusi võiks välja pakkuda ka teistes kultuurivaldkondades, kus mõiste “areng” (s.t. ajas suunatus) on lahutamatu järkjärgult käitumisprogrammidesse hädavajalike korrektiivide sisseviimiseks kasutatava informatsiooni kogumisest ja ümbertöötlemisest. Sellega on seletatav ajaloolise tegelikkuse asemel müüti loova mineviku kunstliku mütologiseerimise regressiivne roll. Selles mõttes võib üldslaavi mineviku suhete tüpoloogia osutuda kasulikuks slavofiilide pärandi ja selle rolli uurimisel. Võib arvestada niisuguste indoeuroopa kultuuri diakroonilise transformatsiooni võimalustega, mis mitte alati ei eelda arengut keerukama organiseerituse suunas (keerukust mõistetakse siin puhtformaalselt kui elementide hulga, nende järgnevuse ja nendevaheliste seoste karakteristikate mõõdu ja kogu kultuuri mõõdususe funktsiooni). Kaasaegsed uurimused indo­euroopa määratlustest nende seostes algslaavi omadega võimaldavad eeldada, et mõningatel juhtu­el toimub üldslaavi tekstides võrreldes üldindoeuroopa omadega (ja vahel ka üksikutes slaavi tekstides võrdluses üldslaavi tekstidega) liikumine mitte informatsiooni, vaid entroopia hulga suurenemise poole. Nii kujutavad duaal-eksogaamsed struktuurid, mis nähtavasti korreleeruvad algslaavluses taastatava binaar-sümboolse klassifikatsiooniga, arhailisemat kihti, kui üldindoeuroopluses taastatavad struktuurid: see võib aga olla seletatav mitte slaavi maailma suurema arhailisusega, vaid teatud sekundaarsete protsessidega, mis on viinud struktuuri lihtsustumiseni. Kõigil taolistel juhtudel tõstatub rekonstrueerimisel ülesanne kõrvaldada tekstile tema edasiandmise käigus põlvkondadevahelises diakroonilises sidekanalis ladestunud müra. Sellega seoses võib sekundaarsetes modelleerivates süsteemides ilmnevate nähtustega võrrelda märgatavat teksti organisatsiooni keerukuse vähenemist (ja lihtsuse suurenemist) morfoloogilisel tasandil, üleminekul avatud silpide reegli kehtivuselt indoeuroopa perioodil (hilisemale) algslaavi perioodile (lihtsuse all mõistetakse siin ele­entide arvu ja nende distributsioonireeglite vähenemist).

6.1.0. Kultuuri funktsioneerimiseks ja vastavalt tema uurimiseks komplekssete meetodite rakendamise vajalikkuse põhjendamisel on põhjapaneva tähendusega tõsiasi, et üks isoleeritud semiootiline süsteem, kui täiuslikult ta ka ei oleks organiseeritud, ei saa moodustada kultuuri — selleks on minimaalse mehhanismina vajalik semiootiliste süsteemide suhestatud paar. Loomuliku keele tekst ja joonistus manifesteerivad kõige tavalisemat kahest keelest koosnevat süsteemi, mis moodustab kultuuri mehhanismi. Kultuuri iseloomustavaks jooneks on püüd keelte heterogeensuse poole.

     6.1.1. Sellega seoses omandab erilise rolli kakskeelsuse nähtus, millel on erakordne tähendus slaavi maailma jaoks ja mis paljuski määrab ära slaavi kultuuride eripära. Bilingvismi konkreetsete tingimuste kogu mitmekesisuse juures erinevates slaavi paikkondades on teine keel alati olnud hierarhiliselt kõrgeim, täites tekstide formeerimisel näidise-etaloni funktsiooni. Orienteeritus “võõrale” keelele leiab aset ka siis, kui kultuuris toimub liikumine keeleliste vahendite demokratiseerumise suunas. Nii näiteks tähendavad Puškini sõnad, et keelt tuleb õppida Moskva prosvirnidelt, rahvaliku keele kui teise keele poole pöördumise vajalikkust. Antud seaduspärasus ilmneb siis, kui aksioloogiliselt kõrgeimaks saab sotsiaalselt madalaim süsteem. Teise slaavi keele (tavaliselt kirikuslaavi) spetsiifilised funktsioonid taolises struktuurselt samaväärsete keelte paaris teevad slaavi kultuuride ja keelte materjali eriti väärtuslikuks mitte ainult kakskeelsuse probleemide uurimisel, vaid ka terve rea protsesside seletamisel, mis on hüpoteetiliselt seostatavad kaks- ja paljukeelsusega (romaani teke ja kaks- ja paljukeelsuse osa selle žanri puhul, luule lähenemine kõnekeelele kui üks tema sotsiaalsetest funktsioonidest; vrd. vene luulekeele rahvakeelele lähendamise ideed Mandelštami artiklites).

     6.1.2. Vaieldamatute teksteloovate, keeleliste vahenditega määratletud, seoste taustal võib slavistikateaduste poolt uuritavate tekstide ringi lülitada ka sellised, mis on kirjutatud mitteslaavi keeltes, kuid on funktsionaalselt tähenduslikud vastandatutena vastavatele slaavi tekstidele (Jan Husi teadustööde ladina keel — vanatšehhi keel, Tjuttševi artiklite prantsuse keel). Sellega seoses võib erilist huvi pakkuda ladina- ja itaaliakeelsete tekstide analüüs võrdluses slaavikeelsetega renessansiaegses kakskeelses slaavi maailmas (vrd. hilisbarokile iseloomulike ladina–poola ja itaalia–horvaatia makarooniliste luuletekstidega), prantsuskeelsete tekstide analüüs võrdluses nende venekeelsete ekvivalentidega vene XIX saj. esimese poole kirjanduses (üks ja sama Baratõnski luuletus prantsuse ja vene keeles, Puškini prantsuskeelsed märkmed võrdluses neile osaliselt paralleelsete venekeelsete kirjutistega jne.), vene-prantsuse kakskeelsus, kujutatud ja kasutatud kunstilise võttena vene XIX saj. romaanis.

     6.1.3. Kultuuri kui süsteemide süsteemi, mis lõppkokkuvõttes baseerub loomulikul keelel (seda peetaksegi silmas terminis “sekundaarsed modelleerivad süsteemid”, vastandatutena “primaarsele süsteemile”, s.o. loomulikule keelele), võib vaadelda kui paariviisiliselt suhestatud semiootiliste süsteemide hierarhiat, milledevaheline korrelatsioon olulisel määral realiseerub läbi suhte loomuliku keele süsteemi. Arhailiste kultuuride suuremast sünkretismist tingituna tuleb see seos eriti ilmekalt esile algslaavi muististe rekonstrueerimisel (vrd. teatud rütmiliste, meloodiliste tüüpide seost meetrilistega, mis on omakorda tingitud süntaktilise aktsentoloogia reeglitest; riitusfunktsioonide otsene peegeldus sellistes rituaalsete tekstide elementide keelelistes tähistustes, nagu riitustoidu nimetused).

     6.1.4. Teesi ainult loomuliku keele mittepiisavusest kultuuri konstrueerimisel võib siduda tõigaga, et ka loomulik keel ise ei kujuta endast ühe struktuuriprintsiibi rangelt loogilist realisat­siooni.

     6.1.5. Süsteemide süsteemi ühtsuse teadvustamise aste on antud kultuuri sees erinev, mida võib vaadelda kui üht kultuuri tüpo­loogilise hindamise kriteeriumi. See aste on väga kõrge keskaja usuteaduslikes konstruktides ja neis hilisemates kultuuriliikumistes, kus, nagu hussiitide puhul, võib näha tagasipöördumist sama, nüüd juba uue sisuga täidetud, arhailise kultuuriühtsuse kontseptsiooni poole. Kuid tänapäeva uurija vaatepunktist osutub kultuur, mille esindajad mõtestavad teda ühtsena, tunduvalt keerukamaks moodustiseks: keskaegse kultuuri sees eristub M. M. Bahtini poolt avastatud “mitteametlike karnevaliliste nähtuste” kiht (slaavi pinnal kestev sellistes tekstides nagu vanatšehhi müsteerium “Unguentarius”); hussiitlikus kirjanduses ilmneb ladina teadustekstide ja teisele adressaadile (massile) suunatud publitsistika tähenduslik vastandus. Mõnedele perioodidele, mida iseloomustab kunstiline suunatus teate saatjale, on samal ajal eriomane maksimaalselt lai denotaatide ja kontseptide valik ühelt autorilt lähtuvate teadete sees (Komensky, Boškovitš, Lomonossov), mis võib olla kultuuri (sisaldab neil juhtudel ka loodusteadusi ja tervet rida humanitaarteadusi jne.) ühtsuse kasuks rääkivaks lisaargumendiks. See ühtsus on otsustav, määratlemaks rangelt objekti, mida uurib slavistika kui teadus omavahel, ühe või kahe (üheks neist oli reas kultuurides kirikuslaavi keel) slaavi keele kaudu, seotud kultuuride sünkroonsest ja diakroonsest funktsioneerimisest. Igas antud kultuuris kasutatavate keeletraditsioonide ühtsuse tundmine on eelduseks nende erinevuste teadvustamisel (mitte ainult teoorias, vaid ka vastavate traditsioonide kandjate praktilises käitumises). Need erinevused on slaavi maailmas olnud seotud mitte niivõrd puhtkeeleliste (morfonoloogiliste) ümberkodeerimisreeglitega, mis nende suhtelise lihtsuse tõttu ei peakski vastastikust mõistmist segama, kuivõrd kultuurilis-ajalooliste (varasemate perioodide puhul eelkõige konfessionaalsete) erinevustega. Seega saab ilmseks slaavi kultuuride niisuguse uurimise hädavajalikkus, mis, keelelise ühtsuse siduvat rolli pidevalt silmas pidades, väljuks puhtlingvistilistest raamidest ja arvestaks kõiki keeleväliseid faktoreid, mis omakorda on mõjutanud ka keelelist diferentseerumist. Nii võib slaavi kultuuride ja keelte analüüs osutuda käepäraseks mudeliks loomulike keelte ja sekundaarsete (keeleuleste) modelleerivate semiootiliste süsteemide omavaheliste suhete uurimisel.

     “Sekundaarsete modelleerivate süsteemide” all mõeldakse niisuguseid semiootilisi süsteeme, millede abil konstrueeritakse maailma või selle fragmentide mudeleid. Need süsteemid on sekundaarsed primaarse loomuliku keele suhtes, mille kohale nad asetuvad — kas vahetult (ilukirjanduse keeleulene süsteem) või talle paralleelsete vormide näol (muusika või maalikunst).

6.2.0. Kultuuriloovate semiootiliste opositsioonide süsteemis mängib erilist rolli diskreetsete ja mittediskreetsete semiootiliste mudelite (diskreetsete ja mittediskreetsete tekstide) vastandus, mille üheks väljenduseks võib olla ikooniliste ja sõnaliste märkide antitees. Sel juhul omandab traditsiooniline kujutavate ja sõnaliste kunstide vastandus uue tähenduse: võib rääkida nende vastastikusest vajalikkusest kultuuri mehhanismi moodustamisel ja vajadusest eristuda semioosi printsiibilt, s.t. olla ühelt poolt ekvivalentsed ja teisalt — mitte lõplikult vastastikku tõlgitavad. Kuna erinevad rahvuslikud traditsioonid omavad erinevat loogikat, evolutsiooni kiirust, vastuvõtlikkust võõrastele mõjutustele diskreetsete ja mittediskreetsete tekstiloovate süsteemide piires, siis loob pinge nende traditsioonide vahel võimaluse kombinatsiooniliseks mitmekesisuseks, mis on oluline näiteks slaavi kultuuride ajaloolise tüpoloogia koostamisel. Erilist huvi võiks pakkuda samade tekstiehituslike seaduspärasuste väljatoomine valdavalt pidevate (maalikunsti) ja valdavalt diskreetsete (sõnaliste) tekstide materjalil (näiteks barokis). Selles plaanis tähtsustub ekraniseeringu fenomen, kui eksperiment, mille käigus diskreetne sõnaline tekst tõlgitakse pidevaks, mida vaid saadavad diskreetse fragmendid (näiteks Iwaszkiewiczi romaan “Kasesalu” ja Wajda telefilm selle põhjal, kus sõnalise teksti osa on viidud miinimumini seoses muusika tähenduslikkusega filmi helilise külje jaoks).

7.0.0. Üheks kultuuride semiootika ja tüpoloogia oluliseks uurimisprobleemiks on küsimus struktuuride, tekstide ja funktsioonide ekvivalentsusest. Ühe kultuuri siseselt tõstatub tekstide ekvivalentsuse probleem. Sellele on üles ehitatud tõlkimise võimalus ühe traditsiooni sees. Seejuures, kuna ekvivalentsus ei ole samasus, sisaldab tõlge ühest tekstisüsteemist teise alati teatud tõlkimatuse elementi. Semiootilise lähenemisviisi puhul on oma ülesehitusprintsiipidelt vastastikku suhestatavad ja samastatavad konkreetsed tekstid, mitte süsteemid, mis säilitavad autonoomsuse nende poolt genereeritavate tekstide kuitahes kaugeleulatuva samasuse puhul. Seetõttu on tekstide rekonstrueerimine erinevates allkeeltes tihti kergemini teostatav kui allkeelte eneste rekonstruktsioon. Viimase ülesande lahendamisel tuleb sageli toetuda tüpoloogilistele võrdlustele teiste kultuuriareaalidega. Slavistika traditsiooniliste ülesannete lahendamisel võivad komparativistlikud probleemid olla tõlgendatud kui tekstide translatsioon erinevaid kanaleid pidi.

     7.0.1. Seejuures on oluline eristada kolme juhtu: teatud võõrslaavi teksti translatsioon mööda kanalit, mille väljund on teises slaavi keeles (lihtsaim näide — tõlge ühest slaavi keelest teise, poola–ukraina–vene sidemed XVI–XVII ss.); mingi teises traditsioonis loodud teksti translatsioon mööda kahte (või enamat) kanalit (evangeeliumi kirikuslaavikeelsete tõlgete erinevad redaktsioonid, ühe ja sama lääne ilukirjandusteksti tõlge erinevatesse slaavi keeltesse); lõpuks, teksti translatsioon kanaleid mööda, milledest ainult ühe väljundiks on tema realisatsioon slaavi keeles (juhtum, kui slaavi areaali piirides on kirjanduslikud või muud kultuurikontaktid piiratud ainult ühe rahvusliku või keelelise traditsiooniga), nagu näiteks rida türgi–bulgaaria leksikaalse kontaktiga seotud nähtusi; viimase tüübi juurde kuuluvad nähtavasti ka seosed Minnesang’i ja vanatšehhi armastuslüürika tekstide vormi vahel. Kolmanda tüübi suhteliselt väiksem osatähtsus võrreldes kahe esimesega räägib arvamuse kasuks, mille järgi slaavi kirjanduste ajalugu peaks olema üles ehitatud eelkõige võrdlevas plaanis. Mingi nähtuse olemasolu taustal teistes slaavi traditsioonides osutub tema puudumine või võitlus temaga (näiteks baironism slovaki kirjanduses) eriti tähenduslikuks. Translatsioon suhteliselt kõrgetel tasanditel (sealhulgas teksti figuratsiooni ja stilistika tasandil) on iseloomulik hiliskeskaja slaavi kirjasõna mälestistele. Sellega on seletatav, ühelt poolt, nende organisatsiooni keerukus (mis on tingitud evolutsiooni ja kollektiivse tekstide valiku pikaajalisusest mitte slaavi maailmas, vaid bütsantsi traditsioonis), teisalt, suhteline väheolulisus (kui pidada silmas kõrgemaid, mitte puht keeleleksika tasandeid) algslaavi rekonstruktsioonide jaoks. Pikaajalise eelneva tekstide valikuga seletatava traditsiooni translatsioonipuhune peegeldus slaavi pinnal on oluline ka XVI saj. dalmaatsia kirjandusajaloo ja rea viimaste sajandite slaavi kirjanduste jaoks. Erijuhuks on translatsioon, mille käigus muutub põhimõtteliselt ülemiste tekstitasandite iseloom, kuid säilub rida alumiste, eriti ikooniliste tasandite, tunnuseid, nagu juhtus idaslaavi paganlike jumaluste samastamisel (alumistel, teatud auditooriumi jaoks enamtähenduslikel tasanditel) õigeusklike pühakutega (vrd. selliseid paare nagu Volos–Vlasij, Mokoš–Paraskeva Pjatnitsa, muistse kaksikutekultuse peegeldus Flor’i ja Lavr’i näol). Slaavi-mitteslaavi kontaktide ja sellega seotud translatsioonide probleem nõuab kogu vaadeldava kultuuri vägagi avardatud mõistmist, lülitades sinna ka “keelealused süsteemid” — tavad, olme ja tehnoloogia (sealhulgas käsitöö). Keelealusteks nimetatakse selliseid semiootilisi süsteeme, millede iga element on loomuliku keele sõna (või sõnaühendi) denotaadiks. Mitteslaavi mõjud, mis on tihti enammärgatavad neis valdkondades (ja vahetult nendega seotud keeleterminoloogia sfäärides), võivad alles järgmistel etappidel avalduda sekundaarsetes keeleulestes süsteemides, mis siin toovad näitlikult ilmsiks oma põhimõttelise erinevuse keelealustest susteemidest, mis ei ole loodud märkide ja loomuliku keele tekstide baasil ja mida ei ole võimalik loomuliku keele märkideks ja tekstideks transponeerida. Erinevalt sellest, hilisemaid kontakte lääne kultuuritsoonidega iseloomustavast seaduspärasusest, sõlmusid varasemad kontaktid Bütsantsiga eelkõige sekundaarsete modelleerivate süsteemide sfääris.

7.1.0. Tekstide transponeerimisest ühe kultuuritraditsiooni sees erineb sellega tüpoloogiliselt sarnane erinevatesse traditsioonidesse kuuluvate tekstide tõlkimine. Slaavi kultuurimaailma puhul kattub tõlge puht keelelistel põhjustel (peetakse silmas erinevatel tasanditel säilunud sarnasust ja kirikuslaavi keele rolli) tihti rekonstruktsiooniga. See käib mitte ainult ilmsete sõnaliste ja fonoloogiliste vastavuste, vaid ka näiteks selliste nähtuste kohta, nagu algslaavi meetriliste skeemide rekonstruktsiooni ennetamine Puškini “Lääneslaavlaste laulude” rütmiskeemis. Poeet kõrvutas intuitiivselt neidsamu — idaslaavi ja serbohorvaadi — traditsioone, milledel põhinevad ka tänapäeva rekonstruktsioonid. Vrd. samuti J. Tuvim’i katsetusi vene kõne foneetilise struktuuri modelleerimisel poola värsi raames, samal ajal teadlikult loobudes leksikaalsetele vastavustele orienteerumisest. Antud kontseptsiooni valguses on sobilik viidata Križanić’i ajaloolisele teenele ja, meile ajas lähemale Baudouin de Courtenay analoogilisele lähenemisele, kelle arvates slaavi keelte vahelised vastavused kujutavad endast foneetilist tõlget.

8.0.0. Seisukoht, nagu ei toimiks kultuur ühe semiootilise süsteemi (ja seda enam — süsteemi tasandi) raames, peab silmas, et kirjeldamaks teksti elu kultuuride süsteemis või teksti moodustavate struktuuride sisetööd, ei piisa üksikute tasandite immanentse organisatsiooni kirjeldusest. Kerkib esile erinevate tasandite struktuuridevaheliste seoste uurimise ülesanne. Taolised vastastikused seosed võivad ilmneda nii vahepealsete tasandite tekkes, kui ka erinevatel tasanditel vahel jälgitavas struktuurilises isomorfismis. Tänu isomorfismile võime me üle minna ühelt tasandilt teisele. Siintoodud teesides summeeritud lähenemist iseloomustab teravdatud tähelepanu ümberkodeerimistele üleminekul ühelt tasandilt teisele, erinevalt tasandite immanentsest kirjeldamisest formaliseeritud kirjelduste varasematel etappidel. Sellest vaatepunktist osutuvad F. de Saussure’i “Anagrammid” kaasaegsemateks kui formaalse kirjandusteaduse varasemate etappide puhtimmanentsed katsetused.

     8.0.1. Üleminek ühelt tasandilt teisele võib toimuda asendusreeg­lite (rewriting rules) abil, millede puhul element, mis on kõr­gemal tasandil esindatud ühe sümboliga, laieneb alumisel tasandil tekstiks (vastupidisel üleminekujärjestusel mõistetuna vastavalt kui laiemasse konteksti lülitatud üksikmärk). Siin, nagu ka teistel sarnastel tänapäeva lingvistikas esiletoodud juhtudel, võib teksti sünkroonse sünteesi operatsioone kirjeldavate reeglite järgnevus kattuda diakroonilise arengu järgnevusega (vrd. kokkulangevust morfeemidest sõnavorme moodustava sünkroonse sünteesi reeglite järjestuse ja diakroonilise lihtsustamise vahel, mida on kirjeldatud slaavi nimisõna ajaloo näitel). Seejuures nii sünkroonilise kui ka diakroonilise kirjelduse puhul eelistatakse kontekstuaalselt seotud reegleid, kus iga sümboli x jaoks näidatakse ära kontekst A — B, milles teostub tema asendus tekstiga T:

x nool ® T (A — B)

8.0.2. Viimastel aastatel on strukturaalpoeetika spetsialistide huvi keskendunud tasanditevaheliste seoste uurimisele, seetõttu tegeldakse näiteks helikirjaga mitte tähendusest sõltumatult, vaid sellega seoses. Tasandikaupse ümberkodeerimise käigus põimuvad sünteesitava teksti osade redutseerimisel märgiks (mis on reaalselt kehastunud heli- või optilises signaalis) erinevate etappide tulemused. Problemaatiliseks jääb võimalus neid etappe kunstiteksti sünteesi protsessis eksperimentaalselt eristada, kuna tekstis võib formaalsete piirangutega määratletud pindstruktuur mõjutada figuratiivset süvastruktuuri. See järeldub ka poeetikas ilmsiks tulnud suhtest β < γ, mille alusel poeetilisele vormile peale pandud piirangute määra näitava koefitsendi β suurenemisel on paratamatu poeetilise keele paindlikkust määrava arvu γ suurenemine, s.t. ka sünonüümsete perifraaside hulga suurenemist, mis on võimalik ülekantud ja kujundlike sõnakasutuste, ebaharilike sõnaühendite jne. arvel. Seetõttu osutuvad formaalsete piirangute määra esiletoomine slaavi võrdleva poeetika alastes töödes, selliste erinevate slaavi keelte teoreetilis-informatsiooniliste parameetrite nagu paindlikkus (γ) ja entroopia (H) sätestamine ja ühest slaavi keelest teise tõlkimise ülesannete ning võimaluste täpsustamine ühe probleemi erinevateks külgedeks, mida võib uurida vaid igas valdkonnas labi viidud eelnevate uurimuste põhjal.

9.0.0. Erinevate tasandite ja allsüsteemide ühendamisel ühtsesse semiootilisse tervikusse “kultuur” töötavad kaks teineteise suhtes vastandlikku mehhanismi:

     a) Tendents mitmekesisusele — erinevalt organiseeritud semiootiliste keelte arvu suurenemisele, kultuuri “polüglotism”.

     b) Tendents ühetaolisusele — püüd mõtestada iseennast või teisi kultuure kui ühtseid, jäigalt organiseeritud keeli.

     Esimene tendents ilmneb pidevas kultuuri uute keelte loomises ja tema sisemise organisatsiooni ebaühtluses. Erinevatele kultuurivaldkondadele on omane erinev sisemise organiseerituse määr. Luues enese sees äärmise organiseerituse koldeid, vajab kultuur ka suhteliselt amorfseid, vaid struktuurilaadseid moodustisi. Selles mõttes on iseloomulik ajalooliselt antud kultuuristruktuuride sees niisuguste valdkondade süstemaatiline esiletõstmine, mis peaksid saama justkui kultuuri kui sellise organiseerituse mudeliks. Eriti huvitav on erinevate äärmise korrastatuse poole püüdlevate kunstlikult loodavate märgisüsteemide uurimine (nagu näiteks seisuste, mundrite ja eraldusmärkide kultuurifunktsioon Peeter I ja tema järglaste “regulaarses” riigis — “regulaarsuse” idee ise, sisenedes epohhi ühtsesse kultuuritervikusse, moodustab täiendava suuruse tolle ajastu reaalse elu kirevas korrastamatuses). Suurt huvi pakub sellest vaatepunktist metatekstide: instruktsioonide, “reglementide” ja õpetuste uurimine, mis esindavad kultuuri poolt enda kohta loodavat süstematiseeritud müüti. Iseloomulik on seejuures roll, mida mängivad kultuuri erinevatel etappidel keelegrammatikad kui näidised erinevat tüüpi korrastavate, “reguleerivate” tekstide jaoks.

     9.0.1. Kunstlike keelte ja matemaatilise loogika osa selliste teadmisvaldkondade arengus nagu strukturaalne ja matemaatiline lingvistika või semiootika võib kirjeldada kui ühte näidet “korrastatuse kollete” loomisest. Samal ajal mängivad need teadused ise XX saj. üldises kultuurikontekstis analoogilist rolli.

     9.0.2. Oluliseks erinevaid kultuuritasandeid ja allsüsteeme ühtsustavaks mehhanismiks on tema enese mudel, teatud etapil tekkiv kultuuri omamüüt. Ta väljendub eneseiseloomustuste loomises (eriti, näiteks, klassitsismile iseloomulikud metatekstid nagu Boileau “Luulekunst” — vrd. vene klassitsismi normatiivsete traktaatidega), mis reguleerivad aktiivselt kultuuri kui terviku loomist.

     9.0.3. Teiseks unifitseerimise mehhanismiks on kultuuri orienteeritus. Teatud üksik semiootiline süsteem saab domineeriva tähenduse ja tema struktuuriprintsiibid tungivad teistesse struktuuridesse ja kultuuri tervikuna. Nii võib rääkida kultuuridest, mis on orienteeritud kirjale (tekstile) või suulisele kõnele, sõnale ja joonisele. Võib eksisteerida kultuur, mis on orienteeritud kultuurile või kultuurivälisele sfäärile. Kultuuri orienteeritust matemaatikale ratsionalismiajastul või (teatud määral) XX saj. teisel poolel võib kõrvutada kultuuri orienteeritusega luulele romantismis või sümbolismis.

     Nii on orienteeritus filmikunstile seotud selliste XX saj. kultuuri iseloomustavate joontega nagu montaažiprintsiibi võimutsemine (juba alates kubistlikest konstruktsioonidest maalikunstis ja luules, mis kronoloogiliselt eelnesid montaaži võidule tummfilmis; vrd. ka hilisemad “filmisilma” tüüpi katsetused proosas, mis on teadlikult konstrueeritud dokumentaalfilmi montaažipõhimõtteid järgides; iseloomulik on samuti eriaegsete lõikude monteerimise parallelism filmis, kaasaegses teatris ja proosas, näiteks Bulgakovil), samuti erinevate vaatepunktidega manipuleerimine ja nende vastandamine (millega on seotud ka pajatuse, “kaudse otsese” kõne ja sisemonoloogi osakaalu suurenemine proosas; kunstilise praktikaga haakub samuti kaugeleulatuv ning osa uurijate puhul teadvustatud parallelism vaatepunkti tähenduslikkuse mõtestamisel proosateoorias, kunstiteose keele teoorias ja filmiteoorias), valdav tähelepanu suures plaanis antud detailile (metonüümiline suund ilukirjanduslikus proosas; sama stilistilise dominandiga on seotud ka detaili kui süžeelise ülesehituse võtme tähendus sellises massikirjanduse žanris nagu detektiiv).

9.1.0. Teaduslik uurimus ei ole mitte ainult kultuuri uurimise instrument, vaid on ka oma objekti osa. Teaduslikke tekste, mis on kultuuri metatekstideks, võib vaadelda ka kui kultuuritekste. Seetõttu võib iga olulist teaduslikku ideed vaadelda kui katset tunnetada kultuuri ja kui kultuuri elu fakti, mille kaudu tulevad esile teda genereerivad mehhanismid. Sellest vaatepunktist võiks püstitada küsimuse kaasaegsetest strukturaal-semiootilistest uurimustest kui nähtusest slaavi kultuuris (tšehhi, slovaki, poola, vene ja teised traditsioonid).

 

 1973

Tõlkija tänab asjalike paranduste ja kasulike näpunäidete eest Ann Maltsi, Malle Saluperet ja Peeter Toropit.

 

 

*     Tuleb eristada antud kultuuri mitte-teksti ja “anti-teksti”: ütlust, mida ei säilitata, ütlusest, mis hävitatakse.

**    Harvad, kuid võimalikud on juhtumid, kui ühe või teise teate tead­vustamine antud keeles tekstina määratletakse tema kultuuriteksti kuulumise faktiga.