Roland Barthes (1915-1980)

1948–50 lektor Buharestis ja Aleksandrias, tutvub Greimasiga
Massikommunikatsiooni uurimiskeskuse looja 1960
Professor 1962
Visiit Hiinasse 1974
Kirjandusliku semioloogia õppetooli juhataja College de France 1977

Kirja nulltasand 1953
Mütoloogiad 1957
Kaks kriitikat 1963
Strukturalism kui tegevus 1963
Semioloogia alused 1965
Kriitika ja tõde 1966
Moe süsteem 1967
S/Z 1970
Märkide impeerium 1970
Sade, Fourier, Loyola 1972
Armunute diskursus 1977
Camera lucida 1980

Loomingut on ise periodiseerinud 3etapilisena /Semioloogiline seiklus/:

            Mütoloogiad” 1957 aastast, kus ta käsitleb müüdiga seonduvat. Terminil on laiem tähendus kui seda oli Levi-Strauss’il — müüt on nii sõna kui ka ütlus; nii verbaalne kui ka visuaalne. Müüdi uurimine kuulub semioloogia, mitte lingvistika valdkonda.

Põhimõisted:

ideoloogia esindab teatud kindla grupi huve

imperialism, mille tõttu on tal tung universaalsusele

ideoloogia on agressiivne ja peale sundiva loomusega

ideoloogiatele on omane naturaliseeriv filosoofia, mis väljendub asjaolus, et ideoloogiad ei tunnista end sotsiaalsete faktorite kokkulangevuse       sünnitiseks, vaid peavad end ajaloo ja inimkonna loomuliku arengu tulemuseks ja enamasti finishiks

stereotüüpilisus ehk püüe kindla ja püsiva maailmapildi poole.

võimelisus kinnituma mitte ainult keeleühendite, vaid ka materiaalsete objektide külge, nt. riietus kui märk sotsiaalsest staatusest

varjatus, kuid omavad võimet aktualiseeruda

võime kontekstist lähtuvalt kiiresti märki siseneda või väljuda

difuussus ehk läbipõimitus omavahel. Märk võib korraga omada mitut konnotatiivset tähendust ja samas võib konnotatiivne tähendus omada mitut märki

agressiivsus — konnotatiivsed tähendused tahavad allutada endale denotatiivseid tähendusi.

§         denotatsioon — Barthes’i sõnul on see viimane konnotatsioonidest. Otsene tähendus.

            1963 aastal kirjutatud artiklis “Strukturalism kui tegevus” määratleb Barthes strukturalismi mõiste. See pole liikumine ega koolkond. Strukturalismi iseloomustamiseks ei kõlba terminid märk, funktsioon, vorm, struktuur jne. Oluline on siin opositsioonide kasutamine: tähistaja/tähistatav; sünkroonia/diakroonia.

On olemas strukturalistlikud inimesed, kelle jaoks on struktuuriga opereerimine inimtegevuse eritüüp — üheltpoolt analüütiline, teisalt loominguline. Sellise tegevuse eesmärgiks on objekti (taas)loomine sellisel moel, et rekonstruktsioonis ilmneksid selle objekti funktsioneerimisreeglid. Seetõttu võib seda nimetada ka modelleerivaks tegevuseks — looja peegeldab, mitte ei kopeeri maailma. Seda tegevust iseloomustavad kaks operatsiooni: a) jagamine/jaotamine ning b) montaazh.

Samal aastal ilmub teinegi tähelepanuväärne artikkel “Kaks kriitikat”. Barthes vastandab kahte :

1966 “Kriitika ja tõde”. Barthes’i arvates pole “tõde” mitte välistes tingimustes, mis viisid teksti loomisele, vaid “tõde” tuleb otsida tekstist endast, tema tähendusest. Kirjandusteost võib vaadelda kui funktsioneerivat mehhanismi ja sel juhul uurib teda kirjandusteadus, kirjandusvormi “universaalne grammatika”, või kui mõttelist moodustist, millel on sümboolne iseloom. Seda uurib “kriitika”, mis on hermeneutiline, interpreteeriv. Empaatiline lugemine, mis “astub teosele vastu”, st. püüab teost jäljendada, ise selleks muutuda.

Kirjandus on Barthes’il justkui aktiivne alge, mis on võimeline edasi kandma ajalugu. Hiljem kasutas ta termini “teos” asemel terminit “tekst”. Siin muutub mingil määral ka mõistete semantiline sisu, mille uurimiseks on vaja luua ka uus keel. Sama teemat käsitleb 1971 “Teoselt tekstile” ja 1973 “Teksti analüüs”.

“Semioloogia alused” ilmus 1965 aastal ja on Barthes’i selle perioodi peateoseid. Semioloogia on ainult lingvistika üks osa, mille eesmärk on uurida keele tähendusüksusi kõige laiemas mõttes. Barthes kirjeldab nende tähendusüksuste iseloomulikke jooni :

1.      psüühiline ettekujutus — kas antud tüüp eeldab seda või mitte.

2.      analoogia — on seotud motiveeritusega.

3.      seose vahetus — kas stiimul ja reaktsioon on vahetus seoses.

4.      adekvaatsus — kas nad (tähistaja ja tähistatav) langevad kokku või on üks neist “laiem”.

5.      eksistentsiaalsus — kas nende suhe eeldab eksistentsiaalset seost märki kasutava subjektiga.

             Lingvistikas ei segata märgi mõistet lähedaste sugulusterminitega.

1960 aastal lõi Barthes koos Todorovi, Genette’i ja Kristevaga ajakirja “Tel Quel,, eesmärgiks oli Barthes’i poliitilise semioloogia projekti semiotiseerimine. TQ ülesanded:

  1. üldise märgisüsteemide teooria loomine
  2. semiootiliste süsteemide formaliseerimine kommunikatsiooni vaatepunktist lähtuvalt, st püütakse kommunikatsioonis eristada tähenduse loomise tsoone
  3. politiseerida kiri (siin diskursus). Igasugune poliitika osutub põhimõtteliselt keelepoliitika sünnitiseks.

Paraku ajakiri hääbus (80ndatel) ja seda eelkõige võimetusest luua globaalset märgisüsteemi teooriat.

            Poststrukturalismi periood algab 70-ndatel. Uurib kuidas struktuur tekib. Ei uuri kindla tähendusega staatilist märki, vaid teda huvitab tähenduse tekkimise dünaamiline protsess.

Tähendustamine tähendabki tähenduse kujunemise protsessi. Kasutab kahte Kristeva mõistet selles protsessis:

  1. fenotekstloomingu lõppresultaat
  2. genotekst — see abstraktne, millest fenotekst lõpuks tekib.

Fenoteksti saab mõista tema lingvistiliste kategooriate ja tähendumuste läbi. Tähendustamise funktsiooniks oleks keelematerjali tekitamine ja mina loomine, mis esindab seda tähendamist.

Poststrukturalistlikus perioodis muutub termini kiri tähendus, mis nüüd märgib erinevate koodide põimumist ja üksteiseks muutumist tekstis.

S/Z kasutatavad koodid jagunevad kaheks grupiks:

traditsioonilisele teksti süzheele omased

1) empiiriline/prohereetiline/ tegevuse kood (“jälitama”, “mõtisklema”, “teater”, “armusuhe” jne )
2) hermeneutiline, so saladuse kood. Iga tekst sisaldab mingit mõistatust, mida lahendatakse.

avatud tekstile omaseid koode on kolm

3) kultuuriline, teadmise, referentsiaalne, ehk millised kultuurilised referendid vastavad tekstile (nt teaduslik, retooriline, kronoloogiline kood) (“vanameeste välimus”, “iha kood”, “kahetsuse kood”)
4) seemid, mis kujutavad endast teksti väiksemat sisulist ühikut (“rikkus”, “kuulsus”, “ilu”, “naiselikkus”)
5) sümboolne (“kehade reproduktsioon” “naine-laps”, “antitees”, tabu”, “Pygmalion”)

Tekstis toimub koodide põimumine ja sageli ei saa ühtegi neist lugemisel eelistada

Semiootilises seikluses” kirjeldab Barthes teksti ja teose vahekorda:

TEKST

Tähendustav praktika

Töö (abstraktne) ja tegevus

Kokkulangevate jälgede eksisteerimise diapasoon

Tähistajad (semiootika ja psühhoanalüüs)

Strukturatsioon

TEOS

Esteetiline praktika

Objekt

Eristatud märkide kogum, milleks on tähendus

Tähendus

Struktuur

Tekstile saab läheneda üksnes läbi teose.

 

Tagasi