MÄLU KULTUROLOOGILISES VALGUSES

1. Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism. Selles mõttes võib kultuuriruumi määratleda kui üldise mälu ruumi, st ruumi, mille raames mingid üldised tekstid võivad säiluda ja aktualiseeruda. Seejuures teostatakse nende aktualisatsiooni teatud mõttelise invariandi piires, mis lubab öelda, et tekst säilitab — hoolimata tõlgenduste variatiivsusest — uue epohhi kontekstis identsuse iseendaga. Seega, antud kultuuriruumi jaoks ühine mälu kindlustatakse, esiteks, teatud konstantsete tekstide olemasoluga ja, teiseks, kas koodide ühtsuse või nende invariantsuse, või katkematuse või nende transformatsioonide seaduspärase iseloomuga.

2. Kultuurimälu pole mitte ainult ühtne, vaid ka sisemiselt mitmekesine. See tähendab, et tema ühtsus eksisteerib ainult teatud tasandil ja eeldab “mälu dialektide” olemasolu, mis vastavad antud kultuuri maailma moodustavate kollektiivide sisemisele korrastatusele. Tendents mälu individualiseerimisele moodustab tema dünaamilise struktuuri teise pooluse. Erisuguse koostise ja mälu mahuga kultuuriliste substruktuuride olemasolu viib kultuuri subkollektiivides ringlevate tekstide identsuse eri astmete ja “lokaalsete semantikate” tekkimiseni. Elliptilised tekstid, väljudes antud subkollektiivi piiridest, täienevad, et olla arusaadavad. Sama roll on mitmesugustel kommentaaridel. Kui Deržavin oli elu lõpus sunnitud kirjutama ulatusliku kommentaari oma oodidele, siis oli see tingitud, ühelt poolt, “ajajõe” voolu tunnetamisest, selgest arusaamast, et tema Katariina-aegse auditooriumi kultuurikollektiiv on hävinud ja järeltulevatele põlvedele, keda Deržavin luges oma tõeliseks auditooriumiks, võib tekst olla hoopiski arusaamatu. Teisalt, Deržavin tunnetas teravalt oodižanri ja üldse XVIII saj poeetika lagunemist (millele ta ise aktiivselt kaasa aitas). Kui kirjanduslik traditsioon oleks jäänud muutumatuks, oleks “žanri mälu” (M. Bahtin), vaatamata kollektiivide vahetusele, säilitanud teksti arusaadavuse. Kommentaaride, sõnastike ilmumine, nagu ka tekstis elliptiliste vahelejätete täitmine on teksti ülemineku tunnuseks teise mälumahuga kollektiivi sfääri.

3. Kui lubada endale teatud lihtsustust ja samastada mälu tekstide säilitamisega, siis võib eristada “informatiivset mälu” ja “ kreatiivset (loomingulist) mälu”. Esimese hulka võib liigitada teatud tunnetusliku tegevuse tulemuste säilitamise mehhanismid. Nii näiteks on tehnilise informatsiooni puhul aktiivne tema lõplik (kronoloogiliselt reeglina viimane) lõige/srez/. Kui kedagi ka huvitab tehnika ajalugu, siis kindlasti mitte inimest, kes kavatseb praktikas kasutada selle tulemusi. Taoline huvi võib tekkida inimesel, kes kavatseb leiutada midagi uut. Kuid informatsiooni säilitamise vaatepunktist on sel juhul aktiivne vaid resultaat, lõpptekst. Sellist tüüpi mälu on tasapinnaline, asetseb ühes ajamõõtmes ja on allutatud kronoloogiale. Ta areneb ajavooluga samas suunas ja ühildub sellega.

Loomingulise mälu näiteks on muuhulgas kunsti mälu. Siin osutub aktiivseks kogu tekstide kiht. Ühtede või teiste tekstide aktualisatsioon allub üldise kultuurilise liikumise keerulistele seaduspärasustele ja seda ei saa kitsendada valemini “kõige uuem — kõige väärtuslikum”. Sinusoidsus (näiteks Puškini aktuaalsuse kahanemine vene lugeja jaoks 1840–1860ndatel, kasv 1880–1900ndatel, langus 1910–1920ndatel ja tõus 1930ndatel ja järgnevatel, “kaasaja laevalt eemaldamine” ja “pjedestaalile tõstmine”) on kõige lihtsam kultuurilise “unustamise” ja “meenutamise” vahetumise liik. Kõikide arhailise kunsti vormide üldine aktualisatsioon, mis puudutas mitte ainult keskaega, vaid ka neoliiti, sai Euroopa XX saj teise poole kultuurilist mälu iseloomustavaks jooneks. Samaaegselt deaktualisatsioon (“justkui unustamine”) hõlmas kultuurilise paradigma, milles sisaldusid antiik- ja renessansikunst. Seega on see kultuurimälu pool pankroonilise, kontinuaal-ruumilise iseloomuga. Aktuaalsed tekstid valgustuvad mälu helgis, aga mitteaktuaalsed ei kao, vaid justkui kustuvad, saades võimaluseks. Selline tekstide jaotumine on mitte süntagmaatilise, vaid kontinuaalse iseloomuga ja moodustab oma terviklikkuses teksti, mida peaks seostama mitte raamatukogu või masinamäluga tänapäeval tehniliselt võimalikes vormides, vaid filmiga nagu A. Tarkovski “Peegel” või Miklos Janco “Jumala tall”.

Kultuuriline mälu kui loominguline mehhanism ei ole mitte ainult pankrooniline, vaid vastandub ajale. Ta säilitab olnu kui oleva. Mälu kui kõigi kihtidega töötava mehhanismi seisukohalt ei ole möödanik möödunud. Seetõttu historism kirjanduse uurimises seesugusena, nagu ta oli algselt loodud hegelliku kultuuriteooria ja seejärel positivistliku progressiteooria poolt, on faktiliselt antihistoristlik, kuna ignoreerib mälu aktiivset rolli uute tekstide loomisel.

4. Öeldu valguses tuleb juhtida tähelepanu sellele, et uusi tekste luuakse mitte ainult kultuuri oleviku mõõtmes, vaid ka selle minevikus. See justkui paradoksaalne ütlus vaid fikseerib selge ja kõigile teada tõe. Kogu kultuuri ajaloo vältel pidevalt leitakse, avastatakse, kaevatakse välja maapõuest või raamatukogude tolmust mineviku “tundmatuid” mälestisi. Kust nad tulevad? Miks me kirjandusteaduslikes väljaannetes pidevalt põrkame kokku pealkirjadega nagu “Keskaegse poeesia tundmatu mälestis” või “Veel üks unustatud XVIII saj kirjanik”?

Iga kultuur määratleb oma paradigma sellest, mida peab mäletama (st säilitama) ja mida peab unustama. Viimane heidetakse kollektiivi mälust välja ja “justkui lakkab olemast”. Kuid vahetub aeg, kultuuriliste koodide süsteem, mäletamise–unustamise paradigma. See, mis oli kuulutatud tõeliselt eksisteerivaks, võib osutuda “justkui mitteeksisteerivaks” ja unustusse määratuks aga mitteeksisteeriv — saada olevaks ja tähenduslikuks. Antiikseid skulptuure leiti ka enne renessansi, kuid need visati ära ja hävitati, aga mitte ei säilitatud. Vene keskaegne ikoonimaal oli muidugi teada ka XVIII ja XIX sajandil. Kuid kui kõrgkunst ja kultuuriline väärtus sisenes ta peetrijärgse kultuuri teadvusse alles XX sajandil.

Kuid muutub mitte ainult tekstide koostis, muutuvad ka tekstid ise. Uute koodide mõjul, mida kasutatakse ammumöödunud aegadel kultuurimällu talletunud tekstide dešifreerimiseks, toimub teksti struktuuri tähenduslike ja mittetähenduslike elementide nihestumine. Faktiliselt tekstid, mis on saavutanud oma organisatsiooni keerukuselt kunsti taseme, ei saagi olla konstantse informatsiooni passiivseteks hoidlateks, kuna nad on mitte laod, vaid generaatorid. Tähendused kultuurimälus mitte ei “säilu” vaid kasvavad. Tekstid, mis moodustavad kultuurikollektiivi “ühise mälu”, ei ole mitte ainult kultuuri tänapäeva-sünkroonses lõikes ringlevate tekstide dešifreerimise vahendiks, vaid genereerivad ka uusi.

5. Tähendusloome produktiivsus kultuurimälus säiluvate tekstide ja kaasaegsete koodide põrkumise protsessis sõltub semiootilise nihke määrast. Kuna kultuuri koodid arenevad, on dünaamiliselt lülitatud ajaloolisse protsessi, siis eelkõige on siin oma osa koodilise arengu dünaamika teatud edestamisel tekstide poolt. Kui antiikskulptuur või provanssaali luule ujutavad üle itaalia hilise keskaja kultuurimälu, siis kutsuvad nad esile plahvatusliku revolutsiooni “kultuurigrammatika” süsteemis. Seejuures mõjutab uus grammatika, ühelt poolt, talle vastavate uute tekstide tekkimist, teisalt — määrab ära vanade vastuvõtu (hoopiski mitte adekvaatse omaaegsega).

Keerulisem on juhtum, kui kultuurimällu viiakse tekstid, mis seisavad oma struktuurilt kaugel tema immanentsest korrastatusest, tekstid, millede dešifreerimiseks kultuuri sisemisel traditsioonil puuduvad adekvaatsed koodid. Sellisteks juhtudeks on kristlike tekstide tõlgete massiline sissetung vene kultuuri XI – XII sajandil või lääneeuroopa tekstide oma peetrijärgsesse vene kultuuri.

Sellises olukorras tekib lõhe kultuuri mälu ja tema tekstiloome sünkroonsete mehhanismide vahel. Sel situatsioonil on tavaliselt ühised tüpoloogilised jooned: alguses tekib tekstiloomes paus (kultuur justkui läheb üle vastuvõtule, mälu maht suureneb tunduvalt kiiremini, kui tekstide dešifreerimise võimalused), seejärel on plahvatus ja uus tekstiloome omandab eriti marulise, produktiivse iseloomu. Kultuuri areng väljendub erakordselt eredates, peaaegu spasmaatilistes välgatustes. Kusjuures välgatuse perioodi üleelav kultuur paigutub kultuurilise areaali perifeeriast tihti ümber keskpunkti ja transleerib ise aktiivselt tekste endiste tekstiloome protsesside keskuste kustuvatesse kraatritesse.

Selles mõttes iseloomustab kultuure, millede mälu küllastub põhiliselt nende enda poolt toodetud tekstidest, enamjaolt järkjärguline ja aeglustatud areng. Neid kultuure aga, millede mälu perioodiliselt allutub massilisele võõras traditsioonis välja töötatud tekstidega küllastamisele, kipuvad “arenema kiirenevalt” (G. D. Gatševi terminites).

6. Tekstid, mis küllastavad kultuurimälu, ei ole žanriliselt homogeensed. Seda, mis sai eelpool öeldud võõrkultuuri tekstide mõju kohta, võib mutando mutandis olla öeldud maalikunstitekstide tungimisel tekstiloomeprotsessi luules, teatri — argikäitumisse või luule — muusikasse, st mis iganes konfliktide puhul mälus domineerivate tekstide žanrilise olemuse ja koodide, mis määravad ära kultuuri kaasaegse seisundi, vahel.

Öeldu, isegi nii kokkusurutud moel, võimaldab rääkida sellest, et mälu ei ole kultuuri jaoks passiivne hoidla, vaid moodustab osa tema tekstiloome mehhanismist.

 

Esmatrükk: Wiener Slawistischer Alm. 1985, Bd.16, 5-9.