Keele olemuse otsinguil*

Roman Jakobson

Kuna “inimkõnes omavad erinevad häälikud erinevat tähendust”, järeldas Leonard Bloomfield oma 1933.a. mõjukas käsiraamatus , et “selle teatud häälikute teatud tähendustele vastavuse uurimine ongi keeleuurimine.” Sajand varem õpetas Wilhelm von Humboldt, et “hääliku ja tähenduse vahel on ilmselge seos, mida aga vaid harva saab täpselt seletada ja mis jääb harilikult ebaselgeks”. Taolise suhestatuse ja seose probleem on alati olnud keeleteaduse olulisim probleem. Kõigest hoolimata vajus see veel lähiminevikus keeleteadlaste poolt unustusse, nagu näitavad korduvad ülistused Ferdinand de Saussure’i märgi interpretatsiooni hämmastava uudsuse kohta. Eriti puudutab see verbaalset märki kui kahe osise — signifiant ja signifié — lahutamatut ühendust, kuigi see kontseptsioon ühes oma terminoloogiaga on täielikult üle võetud kahe tuhande kahesaja aasta vanusest stoikude teooriast. Nende õpetus pidas märki (s e m e i o n ) entiteediks, mis moodustub tähistaja (s e m a i n o n ) ja tähistatava (s e m a i n o m e n o n ) vahekorrast . Esimest defineeriti kui “tajutavat” (a i s q h t o n ) ja viimast kui “arusaadavat”( n o e t o n ) või, kui kasutada lingvistilisemat määratlust “tõlgendatavat”. Lisaks eristati referenti tähendusest terminiga t u g h a n o n /haaratav/ . Püha Augustinus on stoikude märkide toimimise (s e m e io s is ) uurimust oma kirjutistes kohandanud ja edasi arendanud latiniseeritud terminites, eriti näiteks signum ,mis hõlmab nii signansit kui ka signatumit. Muide, selle korrelatiivsete mõistete ja markeeringute paari võttis Saussure kasutusele alles oma viimase üldkeeleteaduse kursuse keskel, võimalik, et H.Gomperzi Noologie (1908) kaudu. Visandatud õpetus paneb aluse keskaegsele keelefilosoofiale kogu selle suurejoonelises kasvus, sügavuses ja lähenemisviiside eripalgelisuses. Iga märgi kahepoolne loomus ja sellest tulenev “kahekordne tunnetus” võeti Ockhami sõnul keskaja teadusliku mõtlemise poolt täiesti omaks.

Kõige leidlikum ning mitmekülgsem ameerika mõtlejate seas oli tõenäoliselt Charles Sanders Peirce (1839-1914), nii suur, et üheski ülikoolis ei leidunud kohta tema jaoks. Tema esimene, läbinägelik märkide klassifitseerimise katse —“On a New List of Categories” — ilmus väljaandes Proceedings of the American Academy of Arts and Sciences 1867 aastal ning nelikümmend aastat hiljem, võttes kokku oma “eluaegset uurimust märkide olemusest” väitis autor: ”Mina olen, enda teada pioneer või pigem teejuht selle selgitamise ja avamise töös, mida ma nimetan semiootikaks . S.o. õpetus võimalike semiooside põhiolemusest ja fundamentaalsetest erinevustest . Ma leian , et see valdkond on esmatulijale liiga tohutu, töö liiga suur.” Ta mõistis teravalt üldiste teoreetiliste eelduste ebaadekvaatsust oma kaasaegsete uurimistöös . Tema märgiteaduse algnimetus ulatub antiikaegse sõnani s e m e io t i ke; Peirce ülistas ning kasutas laialdaselt ära antiigi ja keskaja loogikute, “kõrgema astme mõtlejate” kogemust, karmilt taunides tavapärast “barbaarset ägedust” “skolastide läbinägelikkuse” vastu. 1903.a. väljendas ta kindlat veendumust, et kui varast “märkide õpetust” poleks kaduda lastud, vaid oleks innu ja geniaalsusega jätkatud, oleks kahekümnenda sajandi alguses selline eluliselt tähtis eriteadus nagu näiteks keeleteadus olnud “oluliselt edasijõudnumas seisus kui praegusel hetkel võib loota selle jõudmist 1950 aasta lõpuks.”

Möödunud sajandi lõpust alates toetas innukalt sarnase õpetuse vajalikkust Saussure. Olles omakorda tõuke saanud kreeklastelt, nimetas ta seda semioloogiaks ning lootis, et see uus uurimisharu seletab märkide olemust ning neid valitsevaid reegleid. Tema arvates pidi keeleteadus saama vaid osaks sellest üldteadusest ning määrama kindlaks, millised omadused eristavad keele "semioloogiliste faktide" kogumist eraldiseisvaks süsteemiks. Oleks huvitav teada saada, kas kahe õpetlase püüdlustes selle märgisüsteemide võrdleva uurimise poole on mingi geneetiline seos või on see lihtsalt kokkusattumus.

Peirce'i poole sajandi pikkune töö semiootika aluste loomisel on epohhilise tähtsusega ning kui tema tekstid poleks kuni 1930-ndateni enamjaolt avaldamata jäänud või kui vähemalt trükitud tööd oleksid keeleteadlastele tuttavad olnud, oleksid need kindlasti avaldanud erakordset mõju keeleteooria rahvusvahelisele arengule.

Peirce teeb samuti selgelt vahet "materiaalsete omaduste", iga märgi tähistaja ja selle "vahetu interpretandi", s.o. tähistatava vahel. Märgid (või representamina Peirce'i nomenklatuuris) pakuvad kolme semiooside (semiosis) põhivarianti, kolme erinevat "representatiivset omadust", mis baseeruvad signansi ja signatumi vahelistel erinevatel seostel. See erinevus võimaldab eristada kolme põhilist märgitüüpi.

1) Ikoon toimib peamiselt faktilise sarnasusega signansi ja signatumi vahel, nt. loomapildi ja sellel kujutatud looma vahel; esimene esindab teist "lihtsalt seetõttu , et ta on sellega sarnane ".

2) Indeksi toime põhineb faktilisel, reaalselt eksisteerival piirnevusel (contiguity) signansi ja signatumi vahel ."Psühholoogiliselt sõltub indeksite toimimine assotsieerumisest piirnevusega"; nt suits on tule indeks ning vanasõna "kus suitsu, seal tuld" lubab igal suitsu tõlgendajal järeldada tule olemasolu, sõltumata sellest, kas tuli süüdati sihilikult kellegi tähelepanu äratamiseks või mitte. Robinson Crusoe leitud indeksi signansiks oli jalajälg liival ning järeldatav signatum oli inimolendi viibimine tema saarel. Pulsi kiirenemine kui tõenäolise palaviku sümptom on Peirce'i arvates indeks ning sellistel juhtumitel sulab tema semiootika tegelikult kokku haiguste sümptomite meditsiinilise uurimisega, mida nimetatakse semeiootikaks, semeioloogiaks või sümptomatoloogiaks.

3) Sümbol toimib peamiselt kaudse, õpitud piirnevuse kaudu signansi ja signatumi va-hel. Antud seos "seisneb selle reegliks olemises" ning ei sõltu mingi sarnasuse või füüsilise külgnevuse/piirnevuse olemasolust või puudumisest. Selle konventsionaalse reegli teadmine on iga eeldatava sümboli tõlgendajale kohustuslik ning ainuüksi seda reeglit teades ongi märki tegelikult võimalik interpreteerida. Algselt kasutas sõna sümbol sarnases mõttes ka Saussure ja tema õpilased, kuid hiljem oli ta selle termini vastu, kuna see hõlmab traditsiooniliselt teatavat loomulikku seost signansi ja signatumi vahel (nt. õigluse sümbol — kaalud) ning oma märkmetes nimetas ta konventsionaalseid märke, mis kuulusid leppekohasesse märgisüsteemi, katseliselt terminiga seme , samas kui Peirce oli nimetatud termini valinud spetsiaalseks, sootuks eri otstarbeks. Piisab sellest, et võrrelda Peirce'i termini sümbol kasutust erinevate sümbolismi tähendustega, et märgata tüütu mitmemõttelisuse ohtu . Kuid parema asenduse puudumine sunnib meid ajutiselt säilitama Peirce'i poolt sisseviidud terminit.

Vaadeldud semiootilised arutlused taaselustavad küsimuse, mida on nutikalt käsitletud Platoni paeluvas dialoogis Cratylus: kas keel seob vormi sisuga "loomulikult" (j u s e i ) nagu nimikangelane väidab või "kokkuleppeliselt" (q e s e i ) vastavalt Hermogenese vastuargumentidele. Vahendaja Sokrates Platoni dialoogis on aldis nõustuma, et sarnasuse kaudu kujutamine on ülekaalus meelevaldsete märkide kasutamise suhtes, kuid vaatamata sarnasuse ahvatlevale mõjujõule tunneb ta kohustust aktsepteerida täiendavat faktorit — kokkulepet, tava, harjumust.

Õpetlaste hulgas, kes tegelesid selle küsimusega Platoni Hermogenese jälgedes, kuulub märkimisväärne koht Yale'i keeleteadlasele Dwight Whitney'le (1827-1894), kes avaldas sügavat mõju euroopa keeleteaduslikule mõttelaadile propageerides teesi keelest kui sotsiaalsest tavast. Tema 1860ndate ja 1870ndate fundamentaalsetes töödes määratleti keelt kui meelevaldsete ning kokkuleppeliste märkide süsteemi ( Platoni e p i t u c o n t a ja s u n q h m a t a ). Selle õpetuse laenas ning laiendas F.de Saussure ning see ilmus postuumselt tema teoses Cours de linguistique générale, kohandatud tema õpilaste C.Bally ja A.Sechehaye poolt (1916). Õpetaja väidab: "Olulises punktis näib meile, et ameerika keeleteadlasel on õigus: keel on kokkulepe ning märgi sisu, mis on kooskõlastatud (dont on est convenu), jääb tähtsusetuks." Meelevaldsus on verbaalse märgi loomuse defineerimisel aluseks võetud kui esimene põhiprintsiip: " Seos, mis ühendab signansi signatumiga on meelevaldne." Kommentaar juhib tähelepanu sellele, et keegi pole seda põhimõtet vaidlustanud, "kuid sageli on kergem tõde avastada, kui sellele sobiv koht määrata.”

Nimetatud põhimõte domineerib kogu keeleteaduse üle [la langue Saussure'i terminoloogias , s.t. verbaalne kood] ning selle järeldused on loendamatud. Kooskõlas Bally ja Sechehaye'ga rõhutasid ka A. Meillet ja J.Vendryes "tähenduse ja hääliku vahelise seose puudumist" ja Bloomfield kajastas sama tõekspidamist : "Keelevormid on meelevaldsed."

Tegelikult polnud Saussure'i meelevaldse märgi dogmaga nõustumine kaugeltki üksmeelne. Otto Jespersen väitis (1916), et meelevaldsuse roll keeles on suuresti ületähtsustatud ning et ei Whitney'l ega Saussure'il ei õnnestunud hääliku ja tähenduse vahelise seose probleemi lahendada. J.Dasmourette'i ja E.Pichoni ning D.L.Bolingeri vastused kandsid identset pealkirja :"Le signe n'est pas arbitraire" (1927), "The sign is not arbitrary"(1949). E.Benveniste tõi oma ajakohases essees “Nature du signe linguistique"(1939) välja olulise fakti, et vaid erapooletu, kõrvalise pealtvaataja jaoks on seos signansi ja signatumi vahel üksnes võimalik esinemus, samal ajal kui sama keele emakeelena kasutaja jaoks on see seos paratamatu.

Saussure'i põhinõue iga idiosünkroonse süsteemi seesmise lingvistilise analüüsi järele tühistab ilmselt viite hääliku ja tähenduse erinevustele ruumis ja ajas kui argumendi meelevaldse seose kohta verbaalse märgi kahe osise vahel. Šveitsi saksa keelt rääkiv talunaine, kes väidetavasti küsis, miks tema prantslastest kaasmaalased nimetavad juustu fromage — "Käse ist doch viel natürlicher!" — tõi esile palju saussüürlikuma lähenemise kui need, kes väidavad, et iga sõna on meelevaldne märk, mille asemel võib ükskõik millist teist samaks otstarbeks kasutada. Kuid kas see loomulik vajadus on selline vaid puhtalt tava tõttu? Kas verbaalsed märgid — kui sümbolid — toimivad "vaid selle tõttu, et on olemas tava”, mis seob nende signatumi signansiga?

Üks olulisimaid Peirce'i semiootilise klassifikatsiooni tunnusjooni on nutikas äratundmine, et kolme põhilise märgiklassi vaheline erinevus on vaid suhtelise hierarhia erinevus. Mitte signansi ja signatumi vahelise sarnasuse või piirnevuse olemasolu või puudumine, ega ka mitte puhtfaktiline või puhttinglik, harjumuslik seos kahe osise vahel ei pane alust märkide jaotumisele ikoonideks, indeksiteks ning sümboliteks, vaid lihtsalt ühe faktori ülekaal teiste üle. Seega viitab õpetlane "ikoonidele, milles sarnasusele on abiks kokkuleppelised reeglid" ning võib meenutada erinevaid perspektiivitehnikaid, mida vaatajal tuleb õppida, et mõista erilaadsete kunstikoolkondade maale . Erinevates visuaalsetes koodides on figuuride suuruse erinevusel lahkuminevad tähendused . Mõnedes keskaegsetes maalitraditsioonides on kurjameid erinevalt teistest tegelastest järjekindlalt kujutatud profiilis ning iidses egiptuse kunstis vaid en face . Peirce väidab, et "oleks raske, kui mitte võimatu leida näidet absoluutselt puhtast indeksist või leida ühtegi märki, mis oleks absoluutselt vaba indeksilistest omadustest." Selline tüüpiline indeks nagu sõrmega osutamine kannab erinevates kultuurides erinevaid kõrvaltähendusi; nt. teatud Lõuna-Aafrika hõimudel saab objekt, millele osutatakse, neetuks. Teiselt poolt " hõlmab sümbol mingit indeksit" ja "ilma indeksiteta on võimatu määratleda ,millest räägitakse".

Peirce'i huvi kõigi kolme märgitüübi kolme funktsiooni koostoime erinevate astmete vastu, eriti tema pedantne tähelepanu verbaalsete sümbolite indeksilistele ja ikoonilistele komponentidele, on lähedalt seotud tema teesiga, et "perfektseimad märgid " on need, milles ikooniline, indeksiline ja sümboolne iseloom "on segunenud nii võrdselt kui võimalik". Saussure'i rõhuasetus keele konventsionaalsusele on aga, vastupidi, seotud tema avaldusega , et "Täielikult meelevaldsed märgid on sobivaimad semiootilise protsessi optimaalseks toimimiseks".

Keele indeksilisi elemente on käsitletud minu uurimuses "Shifters,Verbal Categories, and the Russian Verb"( vt. eespool lk.130 jj.). Püüdkem nüüd läheneda keelestruktuurile selle ikoonilisest aspektist lähtudes ning anda vastus Platoni küsimusele, millise imitatsiooniga (m i m e s i s ) seob keel signansi signatumiga.

Verbide ahel — Veni,vidi,vici — annab meile teada esmalt Caesari tegude järjekorrast eelkõige ja peamiselt sellepärast, et rinnastavate preteeritumide järgnevust kasutatakse nimetatud sündmuste jada reprodutseerimiseks. Kõnesündmuste ajaline järjestus kaldub peegeldama jutustatud sündmuste järjekorda ajas või tähtsuse järgi. Selline järgnevus nagu "president ja riigisekretär osalesid koosolekul" on kaugelt tavalisem kui vastupidine, kuna algpositsioon lauses peegeldab prioriteeti ametiredelil.

Signansi ja signatumi vahelise järjekorra vastavus leiab oma õige koha Peirce’i poolt piiritletud "võimalike semiooside põhivariantide" seas. Ta valis välja kaks erinevat ikoonide allklassi — kujundid/images/ ja diagrammid. Kujundites esindab signans signatumi "lihtomadusi", samas kui diagrammide jaoks eksisteerib signansi ja signatumi vaheline sarnasus "vaid nende osade vaheliste seoste suhtes". Peirce defineeris diagrammi kui "representameni, mis on ennekõike seose ikoon ning seda kokkuleppelisuse kaudu.” Sellise "arusaadavate seoste (intelligible relations) ikooni" näiteks on kaks eri suurusega ristkülikut, mis illustreerivad terasetootmise kvantitatiivset võrdlust USA-s ja NSVL-s. Sellises tüüpilises diagrammis nagu statistilised kõverad, esindab signans ikoonilist analoogiat signatumiga nende osade seoste kaudu. Kui kronoloogiline diagramm sümboliseerib rahvaarvu tõusu punktiirjoonega ning surevust pidevjoonega, on need Peirce’i sõnul "sümbolilised (symbolide) tunnusjooned". Peirce'i semiootilises uurimuses omab diagrammide teooria olulist kohta ; ta tunnustab nende märkimisväärseid väärtusi, mis lähtuvad nende tõeliselt " ikoonilisest, loomulikust analoogiast kujutatud asjaga". Arutelu erinevate diagrammitüüpide üle viib ta veendumuseni, et "iga algebraline võrrand on ikoon, seni kui see näitab algebraliste märkide vahendusel (mis pole ise ikoonid), kõnealuste hulkade suhet. Iga algebraline valem on seega ikoon, "esitatud sellisena sümbolite asenduse, assotsiatsiooni ja jaotuse reeglite abil." Seega "pole algebra muud kui üks diagrammi liik" ja "keel pole muud kui algebra liik". Peirce kujutles elavalt, et "näiteks lauses täidab sõnade paigutus ikooni otstarvet , et lauset oleks võimalik mõista."

/…/

Diagrammide uurimine on edasi arenenud kaasaegses graafide teoorias. Lugedes F.Harary', R.Z.Normani ja D.Cartwrighti põnevat raamatut Structural Models (1965) ,kus on põhjalikult kirjeldatud mitmesuguseid graafe, rabab keeleteadlast nende silmatorkav analoogia grammatiliste mallidega. Signansi ja signatumi isomorfiline struktuur demonstreerib mõlemas semiootilises valdkonnas väga sarnaseid vahendeid, mis hõlbustavad grammatiliste, eriti süntaktiliste struktuuride täpset ümbermuutmist graafideks. Sellised keeleteaduslikud omadused nagu keeleliste entiteetide ühendus üksteisega ning järgnevuse alguse ja lõpu piirang, vahetu lähedus ja distants, tsentraalsus ja perifeersus, sümmeetrilised seosed ning üksikkomponentide elliptiline eemaldamine leiavad oma lähedased ekvivalendid graafide ülesehituses. Terve süntaktilise süsteemi otsene ülekandmine graafidesse lubab meil eraldada diagrammilised (dia-grammatic), ikoonilised seosevormid selle süsteemi rangelt leppekohastest , sümboolsetest tunnusjoontest.

Mitte ainult sõnade ühendamine süntaktilisteks gruppideks, vaid ka morfeemide ühendamine sõnadeks näitab selgelt diagrammilist iseloomu. Nii süntaksis kui ka morfoloogias langeb iga osade ja terviku vahekord kokku Peirce'i diagrammide ning nende ikoonilise loomuse definitsiooniga. Oluline semantiline kontrast juurte kui leksikaalsete ja afiksite kui grammatiliste morfeemide vahel leiab graafilise väljenduse nende erinevas positsioonis sõna sees . Afiksid, eriti flektiivsed sufiksid keeltes, kus neid esineb, erinevad tavaliselt teistest morfeemidest piiratud ja valikulise foneemide ning nende kombinatsioonide kasutuse poolest. Nii on ainsad produktiivsete flektiivsete sufiksitena kasutatavad konsonandid inglise keeles dentaalsed sibilant (dental continuant) ja sulghäälik, ning nende ühend -st . Vene keele konsonantide kahekümne neljast sulg-ja ahtushäälikust ( obstruents ) kasutatakse flektiivsetes sufiksites vaid nelja foneemi, mis on selgelt üksteisele vastandatud.

Morfoloogias esineb rikkalikult näiteid märkidest, mis näitavad ekvivalentset seost signantia ja signata vahel. Nii näitavad mitmetes Indo-Euroopa keeltes alg-,kesk-ja ülivõrre astmelist foneemide arvu suurenemist, nt. kõrge-kõrgem-kõrgeim, altus-altior-altissimus. Sel moel peegeldavad signantia signata astenduse diapasooni. On keeli, kus mitmuse vorme eristatakse ainsusest lisamorfeemiga, samas kui vastavalt Greenbergile pole keelt, kus see seos oleks vastupidine ning ainsuse vormidega vastandamisel puuduks mitmuse vormidel selline lisamorfeem täiesti. Mitmuse signans kaldub arvulise suurenemise tähendust kajastama vormi pikenemises. Vrd. pöördelise verbi ainsuse vorme ning vastavaid mitmuse vorme pikemate lõppudega : 1. je finis - nous finissons, 2. tu finis - vous finissez, 3. il finit - ils finissent prantsuse ; või poola keeles : 1. znam (ma tean) - znamy, 2. znasz- znacia, 3. zna- znaja. Vene keele nimisõnade käänamises on reaalsed lõpud (non-zero endings) mitmuses pikemad kui sama grammatilise käände ainsuses. Kui jälgida mitmeid ajaloolisi protsesse, mis pidevalt ehitasid üles diagrammi – mitmuse pikemad / ainsuse lühemad vormid — mitmetes slaavi keeltes, osutuvad need ja mitmed sarnased keeleteadusliku kogemuse faktid lahkuminevaks Saussure'i väitest , et "signansi helilises struktuuris pole midagi, mis oleks kuidagi sarnane märgi väärtuse või tähendusega."

Saussure nõrgendas ise oma "meelevaldsuse põhiprintsiipi" tehes vahet "radikaalselt" ja "suhteliselt" meelevaldsete keeleelementide vahel. Ta määras viimasesse kategooriasse need märgid, mida võib süntagmaatilisel teljel lahutada äratuntavateks osisteks paradigmaatilisel teljel. Siiski ka sellised vormid nagu prantsuse berger (lad. berbicarius) "karjus", Saussure'i arvates "täiesti motiveerimatu", võiks läbi teha sarnase analüüsi, kuna -er on seotud selle agendi sufiksi teiste juhtudega (specimen) ning hõlmab sama kohta teistes sama paradigmaatilise seeria sõnades nagu vacher "lehma-karjus"jne. Veelgi enam, signansi ja signatumi vaheliste seoste otsimisel tuleb arvestada mitte üksnes nende täieliku vormilise sarnasuse pretsedente, vaid ka selliseid situatsioone, kus erinevatel afiksitel on kindel grammatiline funktsioon ning üks konstantne foneemiline tunnus. Nii sisaldab poola keele instrumentaalkääne (instrumental case ) oma mitmesuguste soo-, arvu-ja kõneviisilõppudega järjekindlalt nasaaltunnust viimasel konsonandil või vokaalil. Vene keeles esineb foneem m (esindatud kahe fonoloogilise alternatiiviga — üks palataliseeritud ja teine mitte) marginaalkäänete lõppudes (instrumentaal, daativ, lokatiiv), kuid mitte kunagi teistes grammatiliste käänete klassides. Seega võivad eraldiseisvad foneemid või eristavad tunnused grammatilistes morfeemides olla teatud grammatiliste kategooriate autonoomseteks indikaatoriteks .Saussure'i ääremärkus "suhtelise motivatsiooni rolli" kohta kehtib selliste morfeemist väiksemate allüksuste puhul: "Aru suudab kehtestada korrastatuse ja regulaarsuse kasutamise printsiibi märgikorpuse teatud osades."

Saussure kirjeldas kaht suunda keeles — kalduvust kasutada leksilist vahendit, s.o. motiveerimata märki ja grammatilise instrumendi eelistamist, teisisõnu konstruktsionaalset reeglit. Sanskrit oli tema jaoks näide ultragrammatilisest, maksimaalselt motiveeritud süsteemist, kuna aga prantsuse keelt ladina keelega võrreldes leidis ta "absoluutse meelevaldsuse, mis tegelikult on verbaalsele märgile omane tingimus." On märkimist väärt, et Saussure'i klassifikatsioon otsis abi vaid morfoloogilisest kriteeriumist , sellal kui süntaks jäeti tegelikult kõrvale. Seda ülelihtsustatud bipolaarset skeemi parendasid oluliselt Peirce'i, Sapiri ja Whorfi uurimused laiematest, süntaktilistest probleemidest. Eriti "keele algebralisele loomusele" rõhu asetanud Benjamin Whorf teadis, kuidas individuaalsetest lausetest eristada "lausestruktuuri mudelid" ja väitis, et "keele modelleerimise (patternment) aspekt kaalub üles ja valitseb alati leksatsiooni (lexation) ehk nimetavat (name-giving ) aspekti." Seega on süntaktilised diagrammid keeles kui märgisüsteemis sugugi mitte vähem olulised, kui sõnavara.

Kui hüljata grammatika ja minna üle rangelt leksikaalsetele probleemidele, mis puudutavad juuri ja edasi lahutamatuid ühemorfeemseid sõnu ( leksikoni s t o i h e i a ja p r o t a o n o m a t a , nagu neid nimetatakse Cratyluses) , tuleb meil Platoni dialoogis osalejate sarnaselt endalt küsida , kas selles punktis on soovitav peatuda ja loobuda arutelust signansi ja signatumi vaheliste seesmiste seoste kohta või tuleks ilma igasuguste osavate kõrvalepõiklemisteta "lõpuni minna ning neid küsimusi jõuliselt uurida ."

Saussure väidab, et sõna ennemi prantsuse keeles, "ne se motive pa rien" /ei ole millegagi motiveeritud/, ent väljendis ami et ennemi /sõber ja vaenlane/ ei saaks prantslane küll märkamata jätta mõlema kõrvutatud riimuva sõna sarnasust . Father, mother ja brother on juureks ja sufiksiks lahutamatud , kuid nende sugulust näitavate sõnade teist silpi tuntakse kui helilist vihjet nende semantilisele lähedusele. Pole ühtseid reegleid, mis seletaksid etümoloogilist seost –ty, -teen ja ten vahel, nagu ka sõnade three , thirty ja third vahel või two, twelve, twi- ja twin vahel , kuid sellele vaatamata seob ilmselge paradigmaatiline sugulus neid vorme jätkuvalt seeriateks. Kui seostamatu sõna eleven ka poleks, on siiski haaratav kerge seos sõna twelve helikujuga, mida toetab mõlema numeraali vahetu naabrus .

Informatsiooniteooria lihtsustatud kasutamine võiks ajendada meid ootama külgnevate numeraalide dissimilatsiooni tendentsi, nagu näiteks zwei (2) muutmine sõnaks zwou, mida juurutati Berliini telefoni-kataloogis, et vältida segiajamist sõnaga drei (3). Paraku valitseb mitmetes keeltes kõrvutiste kardinaalarvude seas vastupidine, assimileeriv tendents. Nii tunnistab vene keel graduaalset lisandumist igas lihtnumeraalide paaris, nt. sem' (7) - vosem'(8) - devjat' (9) - desjat' (10). Signantia sarnasus tugevdab paarikaupa jaotuvate numeraalide ühenduskohti.

Sõnavermingud nagu sudu sõnadest suits ja udu ning liitsõnade mitmekülgsed variandid näitavad lihtsõnade vastastikust liitumist, mille tulemuseks on nende signantia ja signata vastastikune koostoime. D.L.Bolingeri eelpool tsiteeritud töö dokumenteerib veenvalt "ristmõjude ääretu tähtsuse "hääliku ja tähenduse vahel ning "sõnade tähekujud (constellations) , millel on sarnased tähendused seotud sarnaste häälikutega", milline iganes selliste tähekujude päritolu ka poleks (nt.särts,kärts,plärts,lärts ). Sellised sõnad piirnevad onomatopoeetiliste sõnadega, kus päritolu küsimused on taas täiesti ebaolulised sünkroonanalüüsi jaoks.

/…/

Postuleerides kaht igipõlist keelelist karakterit — märgi meelevaldsust ja signansi lineaarsust — omistas Saussure neile mõlemale võrdselt fundamentaalse tähtsuse. Ta arvas, et nende seaduste õigsuse korral on neil "loendamatud tagajärjed" ning need määravad kindlaks "kogu keelemehhanismi". "Diagrammina esitamine "(diagrammatization), mis on kogu süntaktilise ja morfoloogilise keelemalli privileeg ja kohustus, ent siiski latentne ja virtuaalne oma leksilises aspektis, tühistab paraku Saussure'i meelevaldsuse dogma, samas kui teist tema kahest "üldprintsiibist" — signansi lineaarsust — on kõigutanud foneemide lahutamine eristavateks tunnusteks. Nende aluste eemaldamisega nõuavad nende tuletised omakorda ülevaatamist.

Nõnda avab Peirce'i graafiline ja selge mõte, et "sümboliga võib olla kaasatud ikoon ja/või indeks ", keeleteadusele uued, vältimatud ülesanded ning kaugeleulatuvad perspektiivid. Selle "semiootika kolkamehe"(backwoodsman) ettekirjutused on tulvil eluliselt tähtsaid järeldusi keeleteooria ja -praktika jaoks. Verbaalsete märkide ikoonilisi ja indeksilisi osiseid on liiga sageli alahinnatud või isegi kõrvale jäetud, teisalt ootavad nii keele ülekaalukalt sümboolne iseloom kui ka sellest tulenev kardinaalne erinevus teistest, peamiselt indeksilistest või ikoonilistest märgikombinatsioonidest, vastavat arutelu kaasaegses keelemetodoloogias.

Peirce'i lemmiktsitaat on pärit John Salisbury teosest Metalogicus: "Nominatur singularia, sed universalia significantur." Palju triviaalset poleemikat oleks olnud võimalik vältida keeleteadlaste seas, kui nad oleksid põhjalikult omandanud Peirce'i raamatu Speculative Grammar ning eriti selle teesi, et “tõeline sümbol on sümbol, millel on üldine tähendus" ja et see tähendus omakorda "saab olla ainult sümbol", kuna "omne symbolum de symbolo". Sümbol osutab konkreetsele asjale ja tingimata " tähistab mingit asja", samas "on see ise liik ja mitte üksik asi." Sümbol, näiteks sõna, on "üldreegel", mis saab tähenduse ainult läbi selle erinevate kasutusjuhtude, nimelt suuliselt väljendatud või kirjutatud — asjaga sarnaste — koopiate . Kui mitmekülgsed need sõna kehastumised ka poleks, see jääb igal sellisel juhtumil "üheks ja samaks sõnaks".

Valdavalt sümboolsed märgid on ainsad, mis oma üldise tähenduse kaudu on võimelised looma propositsioone, kuna aga "ikoonid ja indeksid ei väida midagi ." Ühes Charles Peirce'i postuumses töös, raamatus Existential Graphs selle väljendusrikka alapealkirjaga "My chef d'oeuvre" (Minu shedöövr), lõpetab märkide analüüsi ja klassifikatsiooni kokkusurutud vaatega keele loomejõust (e n e r g e i a ): "Seega on sümboli olemisviis erinev ikooni omast ja indeksi omast. Ikooni olemine kuulub minevikukogemusele. See eksisteerib vaid kujundina meeles. Indeks eksisteerib olevikus. Sümboli olemine seisneb reaalses faktis, et midagi kindlasti kogetakse, kui teatud tingimused täidetakse; ja nimelt kui see mõjutab interpreteerija mõtet ja toimimist (conduct) . Iga sõna on sümbol . Iga lause on sümbol . Iga raamat on sümbol. Sümboli väärtus seisneb selles, et see aitab muuta mõtet ja toimimist ratsionaalseks ja võimaldab meil tuleviku ennustada." Seda mõtet tõstis filosoof korduvalt esile: indeksilisele hic et nunc vastandas ta järjepidevalt "üldreegli", mis on aluseks igale sümbolile: "Kõik, mis on tõesti üldine, vastab ebamäärasele tulevikule, kuna minevik sisaldab vaid toimunud juhtumite kollektsiooni. Minevik on tegelik fakt. Kuid üldreeglit ei saa täielikult realiseerida. See on potentsiaalsus ja selle olemisviis on esse in futuro." Siin ristub ameerika loogiku mõte Velimir Hlebnikovi, meie sajandi originaalseima poeedi, nägemusega, kelle 1919 aasta kommentaarist oma töödele võib lugeda: "Olen mõistnud, et loomingu kodumaa asub tulevikus, sealt puhub sõnajumalate tuul."

 

* Pöördumine Ameerika Kunsti ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences) poole , 10.veebr.1965, avaldatud töös “Diogenes”,51